Tangerisse ei hakanud me minema, jääb mõneks teiseks korraks. Kui klassivenda ei oleks samal ajal puhkamas olnud ja me oma päevi nendega ei oleks veetnud, siis väga suure tõenäosusega oleksime Tangeris ikka ära käinud, sest vaimud olid iseenesest valmis ja passid olid samuti kaasas. Tarifal pistsime muide oma varbad vette (vesi oli väga külm!). Kui me seal oma varbaid juba kastsime, siis mõtlesime, et me ei saa ju nii nõrgad ometi mitte olla, et ookeani ujuma mitte minna. Päevitusriideid meil seljas ei olnud, aga pesu on ju põhimõtteliselt sama, mis bikiinid, seega kleidid seljast ja kehad märjaks! Noh, mõte oli vähemalt selline. Mina suutsin poole tagumikuni vette minna, Marit vist pisut rohkem. Siinjuures tahaks nüüd öelda, et kui ma oleks ennast õigel ajal karastama hakanud, siis oleks see külm vesi nagu nohu olnud. Oma lõputöö kirjutasin ka kusjuures karastamisest ja mul on nii hirmsalt kahju, et ma ei saanud seal materjali kasutada, mida karastamise kohta kõik teada sain. Ei saanud kasutada seetõttu, et minu fookuses olid eelkooliealised lapsed ja nende karastamine. Ma arvan, et mingi 40-50% materjalist läks kõrvale ja mõtlesin, et toon need faktid kõik lisana sisse, aga see oleks omakorda tohutu töö olnud ja ei hakanud seda tegema. Ma ise olen kogu elu selline looduselaps olnud ja üldjuhul tervislikku eluviisi harrastanud (noh, kui pubekaea suitsetamine välja jätta! NB! Suitsetamise jätsin 18-aastselt maha, sest siis ei pidanud enam politsei eest ära jooksma ja ilmselt hakkas kupli alla ajuollus ka tekkima!). Karastamise teemat käsitledes sain nii palju positiivseid fakte teada talisuplusest, saunast ja kõigest muust, et tahaks seda kohe kõigiga jagada. Noh, et inimesed ise ei peaks kümneid artikleid ja raamtuid läbi lappama, vaid saaks kogu info ühest kohast. Kui mul kunagi rohkem aega on, siis äkki panen selle materjali ikkagi kokku, sest tõesti oli VÄGA palju head infot ja teadusliult tõestatud tulemusi. Rõhk lausel – kui rohkem aega on!😊 Eks me teame kõik, et seda aega ei ole ja see aeg tuleks lihtsalt võtta. Oleks keegi mulle aprilli keskel öelnud, et ma lähen põhimõtteliselt kuuks ajaks autoga kusagile Euroopasse sõitma, siis ma oleks ta välja naernud ja küsinud, et KUST SEE AEG VÕETAKSE! Siin me siis oleme, sõidame juba kahekümnekolmandat päeva! Saab, kui otsustad, et tahad saada! Läksin oma jutust nüüd nii kõrvale, et ei mäletagi enam, millest üldse kirjutasin 😊
OK - Ookeanis ujumine! Ühesõnaga saime end poolenisti sinna sisse kasta, aga JÄRGMISEL korral oleme tublid ja kastame end üleni .
.jpg)
.jpg)
Rannas peeti ühte poissmeeste pidu, kus peig meie juurde tuli, sest sõbrad nö käskisid. Peig oli ennast mingisugusesse kummalisse politseikostüümi surunud, aga politseinikku ta väga ei meenutanud. Kasu oli temast ka, sest tegi meist Maritiga pildi, kus koos ookeani ääres oleme. Veneetsias nägime kusjuures mitmeid seltskondi, kes poissmeeste pidusid ja tüdrukute õhtuid pidasid.
Nüüd jõuame siis lõpuks Gibraltari juurde!
Põhimõtteliselt kümme päeva hiljem, sest käisime seal 13. ja 14.mail ehk kahel järjestikusel päeval.
Esimesel päeval meie Maritiga kahekesi ja kuna klassivenna naispere (abikaasa ja vanem tütar) tahtis samasuguseid emotsioone kogeda, mida meie kogesime, siis läksime nendega järgmisel päeval sinna uuesti tagasi.
Tarifalt tulles hakkas see suur kaljumürakas juba väga kaugelt silma. Sõitsime Gibraltari suunas ja tundus, et kohe-kohe olemegi kohal, aga tegelikult oli veel 26 km sõita. Mingil hetkel jõudsime ikkagi kohale ka. Vahetult enne piiri, Hispaania poolel, olid hästi suured parklad. Me mõtlesime, et oleme juba enam-vähem Gibraltaril ja parkisime auto sinna parklasse ära. Me isegi ei tulnud selle peale, et autoga Gibraltarisse sisse sõita. Parkisime auto ära ja hakkasime jala minema. Piirile jõudes oli kerge elevus sees, sest lähme ju ikkagi Inglismaale! Dokumenti küsiti nii Hispaania kui ka Gibraltaril piiril. See dokumendi näitamine oli põhimõtteliselt moe pärast, sest keegi ei vaadanud, kas dokument üldse näitajale kuulub.
Gibraltarile jõudes nägime, et bussipeatuses seisis buss, mis oli suunaga kalju poole. Tegin kiire järelduse, et ilmselgelt sõidab buss sinna, kuhu meil vaja on. Ma isegi ei mõelnud, vaid otsustasin, et meil on ilmtingimata vaja bussiga sõita, et kaljule lähemale saada. Kaugelt tundus, et kõik on nii lähedal, et tegelikult seal kõndimist ikka jagus - bussiga saab ju palju kiiremini! Jooksime bussi, ise nii õnnelikud, et ikka jõudsime ja maha ei jäänud. Kiitsime ennast veel takka ka, et nii õigel ajal tulnud olime. Tegelikult buss seisis ja ootas veel vähemalt kümme minutit! 😁 Bussipilet nö linna maksis 2,40 ja edasi-tagasi 3,60 euri. Me olime ju täiesti veendunud, et tuleme bussiga tagasi ka ja võtsime kallima pileti (Tulime me jah bussiga tagasi!). Mainin ära, et hästi lõbus bussijuht oli ja kui pileteid ostma hakkasime, siis näitasime eesseisvat kaljut ja andsime mõista, et tahame sinna minna. Saime oma piletid ostetud, istusime pinkidele ja vahtisime bussiaknast välja nagu saaks esimest korda bussiga sõita. Ütleme nii, et meil oli ikka korralik elevus sees. Kui buss mingil hetkel sõitma hakkas, siis liikus see vastupidises suunas. Meil oli täielik hämming! Tahtsime ju kalju jalamile saada, mitte Hispaania suunas sõita. Vaatasime Maritiga teineteisele, midagi me teha ei osanud. Ütlesin Maritile, et vajuta nuppu ja lähme maha. Vajutasimegi. Bussis oli kohalikke inimesi ja nemad olid loomulikult aru saanud kuhu me minna tahame, ütlesid, et kõik on õige, buss läheneb kaljule ringiga - oleme täitsa õiges kohas. Bussijuht vaatas tahavaatepeeglist meie poole ja naeris. Ok, istusime pingile tagasi ja jälgisime, kuhu meid sõidutatakse. Mingil hetkel jäi buss ühes peatuses kauemaks seisma, bussijuht vaatas peeglist meie poole ja rääkis midagi. Meie muidugi ei kuulnud, mida täpselt öeldi, aga nii palju oidu meil ka sel hetkel ei olnud, et bussist väljuda. Meile tundus see mäejalam ikka veel liiga kauge ja me ei tulnud selle pealegi, et nüüd juba ongi meie peatus. Nähes, et keegi maha ei lähe, pani juht uksed kinni ja sõitis edasi. Sel hetkel ütles üks noor tüdruk, et me oleksime pidanud maha minema. Meil jälle nalja kui palju. Sõidame bussiga kusagile, kuhu - seda päris täpselt ei tea; millal maha minna – seda ka ei tea! Ühesõnaga sellest bussisõidust ei olnud meil mingit kasu, sest pidime päris pikalt tagasi kõndima ja kokkuvõttes läksimegi oma sihtpunkti jala.
Tänu sellele, et Inglismaal oli värskelt kuninga kroonimine toimunud, siis olid tänavad rohkete lippudega kaunistatud. Tegelikult oli täitsa kummaline tunne keset suurt Hispaaniat korraga teises riigis olla. Kuidagi imelik olukord, ei oskagi seda seletada. Teeme Gibraltarist kiire ülevaate ka. Gibraltar oli varasemalt Hispaania osa, aga 1713. aastal läks see Utrechti rahulepinguga Suurbritannia koosseisu. Hispaania on Gibraltarit alati endale tagasi tahtnud ja selles osas on läbi viidud ka kaks rahvaküsitlust. 1967. aasta referendumil küsiti Gibraltari elanikelt, kas nad soovivad naasta Hispaania koosseisu - elanikud keeldusid. 2002. aastal toimus rahvahääletus küsimusega, kas Hispaania ja Suurbritannia võiksid moodustada ühisvalitsuse, aga 99% elanikest oli selle vastu (Gibraltaril elab u 33 000 inimest). Niisiis ongi suure Hispaania küljes tükike Suurbritanniat. Legendi kohaselt jääb Gibraltar nii kaua Suurbritannia koosseisu kuni seal elab vähemalt üks magot (ahv). Hetkel elab seal umbes 300 magotti. Sõja ajal olevat Gibraltaril ainult 7 isendit olnud ja Churchill lasi neid juurde tuua. Gibraltaril on kaljude sees ca 55 km ulatuses tunneleid ja sealset lennurada peetakse üheks maailma ohtlikumaks (pikkust 1828 meetrit). Gibraltarille minnes on vaja lennurajast üle kõndida, muul viisil sinna ei saagi.
Meie sihtpunkt Gibraltarist oli loomulikult „The Rock“ ehk 426-meetri kõrgune lubjakivist kalju. Seal kaljul need ahvid vabas looduses elavadki. Kusjuures nad on Euroopa ainsad vabas looduses elavad ahvid. Jõudes mäe jalamile ja sooviga köisraudteega üles minna, ei suutnud me esilagu otsustada, millise pileti võtma peaksime. Meie järel oli veel inimesi ja seega võtsime kiirkorras pileti, millega sai köisraudteega üles sõita ja siis alla tagasi (hind 19 eurot). Peale ostu hakkasin teisi variante põhjalikumalt uurima ja sain aru, et teine variant sisaldas üles sõitmist koos matkarajaga, kus on erinevad kohad/vaatamisväärsused (klaasist platvorm, Windsori sild, St.Michaeli koopad, mõned kahurid jne) ning pileti hinnaks oli 43 eurot. Kolmas variant sisaldas matkarada koos üles-alla sõitmisega (hind 46 eurot). Kui olime aru saanud, et olime täiesti mõttetud piletid ostnud, siis küsisime, et kas saame juurde maksta ja teise pileti võtta. Saime. Võtsime pileti, mis sisaldas ülesse sõimist ja matkarada (ehk jalgsi alla tulemisega). Etteruttavalt ütlen ära, et kõike seda, mida üleval nägime, oleks saanud ka täiesti tasuta (v.a St. Michaeli koopad), kui oskad õigest kohast üles minna. Aega peab lihtsalt olema ja teadmine, kust üles minna. See tänav, kus üles minna on: Sir Matt Busby Way. Hakka mööda treppe liikuma ja jõuadki lõpuks klaasplatvormini! Meie seda ju loomulikult ei teadnud ja sõitsime köisraudteega üles. Isegi kui oleksime rada teadnud, oleks ikka köisraudtee valinud, sest mina polnud sellise asjaga varem sõitnud. Marit kartis kõrgust, tema istus „rongis“ pingile ja hoidis kahekäega käsipuust kinni, nii et nukid valged olid. Mina klõpsisin pilte:
Väidetavalt kestis sõit mäkke kuus minutit. Mulle tundus küll, et see oli maksimum kolm, aga ei hakka vaidlema. Kui üles olime jõudnud, siis vaated tekitasid vau-efekti ja loomulikult tekitas juba esimese ahvi nägemine tohutu pildistamisvalangu. Noh, me olime kogenematud turistid ja ei teadnud, mis meid ees ootab. Marit tegelikult teadis, sest tema käis Gibraltaril viis aastat tagasi. Tema oli ka see, kes teadis poest tavalisi maapähkleid kaasa osta, sest kui tema Gibraltaril käis, siis ei olnud kusagil ühtegi silti, et ahvidele süüa anda ei tohiks. Rongist maha tulles oli üks väike silt, mis andis mõista, et ahve justkui toita ei tohi (seda silti panime kusjuures alles teisel päeval tähele, sest silt oli tõesti väike ja ainuke). Meil olid kaasas täiesti tavalised maitsestamata (koorimata) maapähklid. Ma arvan, et see silt oli seal eelkõige turistide enda ohutuse mõttes, sest need ahvid on seal ikka nii targad, et tulevad ja teevad su koti tühjaks, nii et sa ei saa arugi. Seda, et seljakotid tuleb endale teistpidi selga panna (kõhule), öeldi meile kohe alguses. Lahtiseid asju ei tasu ka väga kaasa võtta. Ühelt tüübilt tahtis ahv näiteks päikseprillid ära viia (mis sangaga pluusi küljes rippusid) ja teiselt üritasid krõbiseva kilekotti ära tirida – tüüp ilmselt ei teadnud, et sellise krõbiseva kotiga ei maksa ahvide seltskonda ilmuda.
Elasime meiegi ühe korraliku ehmatuse üle. Kui olime oma jalutusretkega sinnamaale jõudnud, et ahve oli päris palju, siis arvasime, et nüüd on täpselt õige aeg ühele nunnupallile pähklit anda! Ma arvan ka, et oli!😁😁 Krõbistasin oma kotis selle pähklipakendiga ja kõikidel isenditel olid kõrvad kikkis, silmad punnis ja vahtisid ainult mind. Andsin ahvikesele ühe koorega pähkli, kes selle omale hammaste vahele pani ja seejärel sireeni kombel hirmsat kisa tegema hakkas. Ilmselt andis oma liigikaaslastele teada: „Kõik ruttu siia! Siin on üks turist, kellel on seljakotis pakk pähkleid!“ See häälitsemine oli hästi kile ja kriiskav. Ehmatas ikka korralikult ära! Saime aru, et nii neid pähkleid küll anda ei saa, jalutasime edasi ja tegime nägu, et me ei tea midagi ja meil ei ole ka midagi.
.jpg)
Mulle meeldis nende ahvide tarkus. Kui peos olid lahtised pähklid ja pähklikoored, siis noppisid nad ilusti pähklid välja, koore alla isegi ei vaadanud. Koored on suured ja nende all võiks ju ka äkki mõni pähkel olla. Ei, nad olid täiesti kindlad, et seal ei ole midagi ja isegi ei vaadanud. Kui peopesal oli koorest välja võetud pähklid ja hoidsin ühte pähklit pöidlaga kinni, siis ahv tõusis püsti, ühe käega hoidis mu kätt kinni ja teisega üritas pöialt eest ära tirida. Ühesõnaga nendest ahvidest oli võimalik korralik emotsioonilaks saada. Kui keegi ahvidest käe pealt pähklit võttis, siis tegi ta seda nii sujuvalt, aeglaselt ja pehmelt. Täpselt selline tunne oli nagu väike laps võtaks neid pähkleid. Mingisugust ahnitsemist või agressiivsust ei olnud. Teisel päeval oli mul enda jaoks banaan kaasa võetud. Kui kotist pähkleid otsisin, siis ahv, kes banaani nägi läks ikka korralikult pöördesse ja tahtis mu kotti lahti teha, et seda banaani kätte saada. Lõpuks andsingi selle banaani ahvile ära, sest see kuidas ta seda saada tahtis oli lihtsalt nii naljakas. Ühesõnaga teisel päeval saime selle banaaniga veel emotsioone juurde.
Need olid siis emotsioonid ahvidega ja ärge siis teie nii tehke! Andke meile andeks, aga see oli see koht, kus reegleid tuli rikkuda, sest keelatud vili on ikka ju magus (kui need pähklid olid ikkagi keelatud)! AGA kui te ikkagi tahate samamoodi teha, siis võtke meie kogemusi arvesse.😊
Kui üleval matkarajale minna, siis enne Skywalki kontrollitakse ka käepaela, aga kui alt ise üles liikuda, siis ei kontrollita kusagil midagi, sest alt võibki ise üles minna. Ühtegi keeldu ei ole ja midagi ei rikuta, kui minnakse. Lihtsalt hullumoodi pead trepiastmeid astuma ja ülesmäge kõndima. Noh, teadma peaks ka, kuhu lähed. Ainuke asi, mis sul pileti puudumisel vaatamata jääks on St.Michaeli koopad. Meie saime oma koobaste-laksu Brnos kätte ja seega meil seal väga vau-efekti ei olnud, aga kes käinud ei ole, siis neil tasub vaatama minna.
Kui Gibrltarilt tagasi Hispaania pinnale tulime, siis piirilt küsiti, et kas ostsime alkoholi või suitsu kaasa. Ei ostnud. Ei teagi, mis oleks olnud, kui oleksime ostnud.
Teisel päeval sõitsime autoga juba Gibraltarile sisse. Tegemist oli pühapäevase päevaga ja liiklus oli väga rahulik, piiridelt saime üsna kiirelt läbi. Tänavad oli väga kitsad ja saime veel kord tõdeda, et Marit on ikka üks super juht. Auto parkisime köisraudtee parklasse. Parkimine oli seal korraldatud nii, et valged jooned olid turistidele (kusjuures täitsa tasuta), kollased piirjooned kohalikele elanikele. Valgetes kastides ühtegi vaba kohta ei olnud, aga kollaseid oli see eest rohkem kui küll. Meil muud valikut ei olnudki, kui kollaste joonte vahele parkida, parkimise eest maksta ja mäkke ära sõita. Kui saame trahvi, siis saame – meil muid valikut lihtsalt ei olnud. Alla tagasi jõudes ei olnud ühtegi lipikut klaasi vahele pandud ja rehvid olid ka lukuvabad – hästi läks!😊 Rõõm missugune! Kusjuures Gibraltaril tuli parkimine kokkuvõttes odavam, kui esimesel päeval Hispaanias parkides. Hispaania tasulises parklas maksime 11,40 eurot, aga Gibraltaril 8 euri.
Tarifa ja ookean
.jpg)
Lustib :)
.jpg)
Reipal sammul ookeani
Appi, kui külm!
Rannas peeti ühte poissmeeste pidu, kus peig meie juurde tuli, sest sõbrad nö käskisid. Peig oli ennast mingisugusesse kummalisse politseikostüümi surunud, aga politseinikku ta väga ei meenutanud. Kasu oli temast ka, sest tegi meist Maritiga pildi, kus koos ookeani ääres oleme. Veneetsias nägime kusjuures mitmeid seltskondi, kes poissmeeste pidusid ja tüdrukute õhtuid pidasid.
Nüüd jõuame siis lõpuks Gibraltari juurde!
Põhimõtteliselt kümme päeva hiljem, sest käisime seal 13. ja 14.mail ehk kahel järjestikusel päeval.
Esimesel päeval meie Maritiga kahekesi ja kuna klassivenna naispere (abikaasa ja vanem tütar) tahtis samasuguseid emotsioone kogeda, mida meie kogesime, siis läksime nendega järgmisel päeval sinna uuesti tagasi.
Gibraltar
Tarifalt tulles hakkas see suur kaljumürakas juba väga kaugelt silma. Sõitsime Gibraltari suunas ja tundus, et kohe-kohe olemegi kohal, aga tegelikult oli veel 26 km sõita. Mingil hetkel jõudsime ikkagi kohale ka. Vahetult enne piiri, Hispaania poolel, olid hästi suured parklad. Me mõtlesime, et oleme juba enam-vähem Gibraltaril ja parkisime auto sinna parklasse ära. Me isegi ei tulnud selle peale, et autoga Gibraltarisse sisse sõita. Parkisime auto ära ja hakkasime jala minema. Piirile jõudes oli kerge elevus sees, sest lähme ju ikkagi Inglismaale! Dokumenti küsiti nii Hispaania kui ka Gibraltaril piiril. See dokumendi näitamine oli põhimõtteliselt moe pärast, sest keegi ei vaadanud, kas dokument üldse näitajale kuulub.
Gibraltarile jõudes nägime, et bussipeatuses seisis buss, mis oli suunaga kalju poole. Tegin kiire järelduse, et ilmselgelt sõidab buss sinna, kuhu meil vaja on. Ma isegi ei mõelnud, vaid otsustasin, et meil on ilmtingimata vaja bussiga sõita, et kaljule lähemale saada. Kaugelt tundus, et kõik on nii lähedal, et tegelikult seal kõndimist ikka jagus - bussiga saab ju palju kiiremini! Jooksime bussi, ise nii õnnelikud, et ikka jõudsime ja maha ei jäänud. Kiitsime ennast veel takka ka, et nii õigel ajal tulnud olime. Tegelikult buss seisis ja ootas veel vähemalt kümme minutit! 😁 Bussipilet nö linna maksis 2,40 ja edasi-tagasi 3,60 euri. Me olime ju täiesti veendunud, et tuleme bussiga tagasi ka ja võtsime kallima pileti (Tulime me jah bussiga tagasi!). Mainin ära, et hästi lõbus bussijuht oli ja kui pileteid ostma hakkasime, siis näitasime eesseisvat kaljut ja andsime mõista, et tahame sinna minna. Saime oma piletid ostetud, istusime pinkidele ja vahtisime bussiaknast välja nagu saaks esimest korda bussiga sõita. Ütleme nii, et meil oli ikka korralik elevus sees. Kui buss mingil hetkel sõitma hakkas, siis liikus see vastupidises suunas. Meil oli täielik hämming! Tahtsime ju kalju jalamile saada, mitte Hispaania suunas sõita. Vaatasime Maritiga teineteisele, midagi me teha ei osanud. Ütlesin Maritile, et vajuta nuppu ja lähme maha. Vajutasimegi. Bussis oli kohalikke inimesi ja nemad olid loomulikult aru saanud kuhu me minna tahame, ütlesid, et kõik on õige, buss läheneb kaljule ringiga - oleme täitsa õiges kohas. Bussijuht vaatas tahavaatepeeglist meie poole ja naeris. Ok, istusime pingile tagasi ja jälgisime, kuhu meid sõidutatakse. Mingil hetkel jäi buss ühes peatuses kauemaks seisma, bussijuht vaatas peeglist meie poole ja rääkis midagi. Meie muidugi ei kuulnud, mida täpselt öeldi, aga nii palju oidu meil ka sel hetkel ei olnud, et bussist väljuda. Meile tundus see mäejalam ikka veel liiga kauge ja me ei tulnud selle pealegi, et nüüd juba ongi meie peatus. Nähes, et keegi maha ei lähe, pani juht uksed kinni ja sõitis edasi. Sel hetkel ütles üks noor tüdruk, et me oleksime pidanud maha minema. Meil jälle nalja kui palju. Sõidame bussiga kusagile, kuhu - seda päris täpselt ei tea; millal maha minna – seda ka ei tea! Ühesõnaga sellest bussisõidust ei olnud meil mingit kasu, sest pidime päris pikalt tagasi kõndima ja kokkuvõttes läksimegi oma sihtpunkti jala.
Tänu sellele, et Inglismaal oli värskelt kuninga kroonimine toimunud, siis olid tänavad rohkete lippudega kaunistatud. Tegelikult oli täitsa kummaline tunne keset suurt Hispaaniat korraga teises riigis olla. Kuidagi imelik olukord, ei oskagi seda seletada. Teeme Gibraltarist kiire ülevaate ka. Gibraltar oli varasemalt Hispaania osa, aga 1713. aastal läks see Utrechti rahulepinguga Suurbritannia koosseisu. Hispaania on Gibraltarit alati endale tagasi tahtnud ja selles osas on läbi viidud ka kaks rahvaküsitlust. 1967. aasta referendumil küsiti Gibraltari elanikelt, kas nad soovivad naasta Hispaania koosseisu - elanikud keeldusid. 2002. aastal toimus rahvahääletus küsimusega, kas Hispaania ja Suurbritannia võiksid moodustada ühisvalitsuse, aga 99% elanikest oli selle vastu (Gibraltaril elab u 33 000 inimest). Niisiis ongi suure Hispaania küljes tükike Suurbritanniat. Legendi kohaselt jääb Gibraltar nii kaua Suurbritannia koosseisu kuni seal elab vähemalt üks magot (ahv). Hetkel elab seal umbes 300 magotti. Sõja ajal olevat Gibraltaril ainult 7 isendit olnud ja Churchill lasi neid juurde tuua. Gibraltaril on kaljude sees ca 55 km ulatuses tunneleid ja sealset lennurada peetakse üheks maailma ohtlikumaks (pikkust 1828 meetrit). Gibraltarille minnes on vaja lennurajast üle kõndida, muul viisil sinna ei saagi.
Meie sihtpunkt Gibraltarist oli loomulikult „The Rock“ ehk 426-meetri kõrgune lubjakivist kalju. Seal kaljul need ahvid vabas looduses elavadki. Kusjuures nad on Euroopa ainsad vabas looduses elavad ahvid. Jõudes mäe jalamile ja sooviga köisraudteega üles minna, ei suutnud me esilagu otsustada, millise pileti võtma peaksime. Meie järel oli veel inimesi ja seega võtsime kiirkorras pileti, millega sai köisraudteega üles sõita ja siis alla tagasi (hind 19 eurot). Peale ostu hakkasin teisi variante põhjalikumalt uurima ja sain aru, et teine variant sisaldas üles sõitmist koos matkarajaga, kus on erinevad kohad/vaatamisväärsused (klaasist platvorm, Windsori sild, St.Michaeli koopad, mõned kahurid jne) ning pileti hinnaks oli 43 eurot. Kolmas variant sisaldas matkarada koos üles-alla sõitmisega (hind 46 eurot). Kui olime aru saanud, et olime täiesti mõttetud piletid ostnud, siis küsisime, et kas saame juurde maksta ja teise pileti võtta. Saime. Võtsime pileti, mis sisaldas ülesse sõimist ja matkarada (ehk jalgsi alla tulemisega). Etteruttavalt ütlen ära, et kõike seda, mida üleval nägime, oleks saanud ka täiesti tasuta (v.a St. Michaeli koopad), kui oskad õigest kohast üles minna. Aega peab lihtsalt olema ja teadmine, kust üles minna. See tänav, kus üles minna on: Sir Matt Busby Way. Hakka mööda treppe liikuma ja jõuadki lõpuks klaasplatvormini! Meie seda ju loomulikult ei teadnud ja sõitsime köisraudteega üles. Isegi kui oleksime rada teadnud, oleks ikka köisraudtee valinud, sest mina polnud sellise asjaga varem sõitnud. Marit kartis kõrgust, tema istus „rongis“ pingile ja hoidis kahekäega käsipuust kinni, nii et nukid valged olid. Mina klõpsisin pilte:
Läheb sõiduks!
Köisraudteelt vaade alla linna
Vaade alla linna
Elasime meiegi ühe korraliku ehmatuse üle. Kui olime oma jalutusretkega sinnamaale jõudnud, et ahve oli päris palju, siis arvasime, et nüüd on täpselt õige aeg ühele nunnupallile pähklit anda! Ma arvan ka, et oli!😁😁 Krõbistasin oma kotis selle pähklipakendiga ja kõikidel isenditel olid kõrvad kikkis, silmad punnis ja vahtisid ainult mind. Andsin ahvikesele ühe koorega pähkli, kes selle omale hammaste vahele pani ja seejärel sireeni kombel hirmsat kisa tegema hakkas. Ilmselt andis oma liigikaaslastele teada: „Kõik ruttu siia! Siin on üks turist, kellel on seljakotis pakk pähkleid!“ See häälitsemine oli hästi kile ja kriiskav. Ehmatas ikka korralikult ära! Saime aru, et nii neid pähkleid küll anda ei saa, jalutasime edasi ja tegime nägu, et me ei tea midagi ja meil ei ole ka midagi.
Jõudsime Skywalk platvormile. See oli selline mitme-astmeline platvorm, kust oli võimalik alla vaadata ja näha, kui kõrgel saa merepinnast asud. Alumine osa oli läbipaistva klaasiga ja kes kõrgust ikka väga kartis, see ääre juurde väga minna ei tahtnud. Meie sattusime esimesel päeval seal Skywalkis sellisel hetkel olema, kus olime meie Maritiga ja neli ahvi. Patustamise koht, eksole! 😁 Võtsin kotist eriti salaja ühe pähkli. Et siis – ERITI salaja! Üks ahvidest fikseeris asja ära, et pähkel mul peos on ja hakkas mulle lähenema. Kui ta oma käega mu tagumikust kinni võttis, siis lausa kiljatasin ja viskasin pähkli maha. No nii naerma ajas! See kinni võtmine ei olnud üldse valus, aga lihtsalt ehmatas. Need ahvid on ikka väga targad. Kui sul midagi käes ei ole ja neile midagi konkreetselt ei paku, siis ei tee nad sinust väljagi - võimle nii palju kui tahad. Võid oma tühja kätt nende poole sirutada, nad ei tõsta selle peale peadki. Pähklikrõbina peale on aga sellised sõbrad.
Mida pikemalt me seal matkarajal kõndisime, seda targemaks saime ja lõpus oskasime ahvidega juba väga hästi toime tulla. Kui nägime, et ahv kellegi kukil või õlal istus, siis oli 100% selge, et talle on midagi antud, sest niisama ei hakka nad küll kusagile ronima. Neid inimesi seal ikka oli, kellega ahvid nö sõbrustasid.
Mida pikemalt me seal matkarajal kõndisime, seda targemaks saime ja lõpus oskasime ahvidega juba väga hästi toime tulla. Kui nägime, et ahv kellegi kukil või õlal istus, siis oli 100% selge, et talle on midagi antud, sest niisama ei hakka nad küll kusagile ronima. Neid inimesi seal ikka oli, kellega ahvid nö sõbrustasid.
Nunnupalliga
Köisraudteel käib tihe liiklus
Windsori rippsild
.jpg)
Siiralt südamest
Haistis, et pähkel on peos
Võttis kintsust kinni
Küll ajas naerma
Siiralt südamest
Nunnupall
Sellest trepist ja tänavalt saab tasuta üles :)
Titabeebi
Need olid siis emotsioonid ahvidega ja ärge siis teie nii tehke! Andke meile andeks, aga see oli see koht, kus reegleid tuli rikkuda, sest keelatud vili on ikka ju magus (kui need pähklid olid ikkagi keelatud)! AGA kui te ikkagi tahate samamoodi teha, siis võtke meie kogemusi arvesse.😊
Kui üleval matkarajale minna, siis enne Skywalki kontrollitakse ka käepaela, aga kui alt ise üles liikuda, siis ei kontrollita kusagil midagi, sest alt võibki ise üles minna. Ühtegi keeldu ei ole ja midagi ei rikuta, kui minnakse. Lihtsalt hullumoodi pead trepiastmeid astuma ja ülesmäge kõndima. Noh, teadma peaks ka, kuhu lähed. Ainuke asi, mis sul pileti puudumisel vaatamata jääks on St.Michaeli koopad. Meie saime oma koobaste-laksu Brnos kätte ja seega meil seal väga vau-efekti ei olnud, aga kes käinud ei ole, siis neil tasub vaatama minna.
Ingel
Kui Gibrltarilt tagasi Hispaania pinnale tulime, siis piirilt küsiti, et kas ostsime alkoholi või suitsu kaasa. Ei ostnud. Ei teagi, mis oleks olnud, kui oleksime ostnud.
Teisel päeval sõitsime autoga juba Gibraltarile sisse. Tegemist oli pühapäevase päevaga ja liiklus oli väga rahulik, piiridelt saime üsna kiirelt läbi. Tänavad oli väga kitsad ja saime veel kord tõdeda, et Marit on ikka üks super juht. Auto parkisime köisraudtee parklasse. Parkimine oli seal korraldatud nii, et valged jooned olid turistidele (kusjuures täitsa tasuta), kollased piirjooned kohalikele elanikele. Valgetes kastides ühtegi vaba kohta ei olnud, aga kollaseid oli see eest rohkem kui küll. Meil muud valikut ei olnudki, kui kollaste joonte vahele parkida, parkimise eest maksta ja mäkke ära sõita. Kui saame trahvi, siis saame – meil muid valikut lihtsalt ei olnud. Alla tagasi jõudes ei olnud ühtegi lipikut klaasi vahele pandud ja rehvid olid ka lukuvabad – hästi läks!😊 Rõõm missugune! Kusjuures Gibraltaril tuli parkimine kokkuvõttes odavam, kui esimesel päeval Hispaanias parkides. Hispaania tasulises parklas maksime 11,40 eurot, aga Gibraltaril 8 euri.
Sellised emotsioonid siis Gibraltarist.
Lisan siia ühe Benalmadena pargi pildid ka, sest park oli nii ilus. Täitsa tasuta sai seal jalutada. Oli taimi, oli linde, oli kilpkonnasid ja oli kohvik, kus külm õlu maksis 1,80 eurot vs külm jääteejook 2,80 eurot :):):)
Meie viimane ööbimine oli niisiis Kaunases. Võtsime võimalikult odava, sest tahtsime lihtsalt voodis magada. Selle 49 euro eest oli tegemist täitsa korraliku öömajaga. Tuba oli hästi avar ja voodi koos pesuga hea. Hommikusöögi eest pidime 8 eurot/per nägu juurde maksma, aga tegemist oli täitsa korraliku annusega - olime sellega rahul.
Meie retk on nüüdseks lõppenud. Koduni on jäänud ca 10 kilomeetrit.
Marit on meil raamatupidaja ja tema teeb sõidu osas erinevad kokkuvõtted/statistika paari päeva jooksul (kilomeetrid, sõidukulu, parkimine, öömaja, toit jne).
Millalgi teeme kahe peale kokkuvõtva sissekande ka, aga millal - seda ei tea.
Mina sulgen alates homsest end tuppa luku taha ja avan eksami materjalide koti, mis mul kogu sõidu ajal truult tagaistmel vedeles, aga mida ma mitte kordagi välja ei võtnud. Saab näha, kui palju ma selle reisiga eksami hinde osas lõivu maksma pean.
Kas ma kahetsen, et läksin? Kindlasti mitte!
Kas teeksin seda samas olukorras (loe: lõputöö ja üliolulised eksamid ees ootamas) uuesti? Kahtlemata!
Millal veel elada kui mitte praegu!
