Eilse päeva veetsime lihtsalt niisama, ärkasime ja sõime toeka hommikusöögi. Mitte ei olnud „mamma pannkoogid“ (ironiseerides Itaalia kodumajutust), vaid Maido omlett. Endine klaasivend, keda mina ei ole võibolla 25 aastat näinud (aga kellega me igal aastal ikkagi sünnipäeva õnnesoove vahetame!) oli parasjagu oma perega puhkusel ja teades, et me Maritiga sellisel tripil oleme, kutsus meid Hisplaanias enda juurde peatuma.
Saabumise õhtul ülejäänud pererahvas juba magas, aga klassivend võttis meid ääretu lahkuse ja armsusega vastu. Võttes arvesse, et me ei ole reaalselt aastakümneid näinud, siis taaskohtumine oli selline nagu oleksime alles eelmisel nädalal kõik koos koolis käinud. Lihtsalt nii äge! Osade inimestega ongi nii, et ükskõik kui palju aastaid vahele jääb, on tunne selline, et alles nägime ja et aeg jäigi seal seisma, kus lahku läksime. Tema on üks sellistest inimestest.
Marit, Maido ja Virge :)
Hommikul tutvusime klassivenna abikaasa ja lastega. Abikaasa võttis meid samuti hästi soojalt ja südamlikult vastu, tekkis kohe selline hea ja vaba suhtlemine. Minul on uute inimestega üldiselt selline oota-vaata-hinda-otsusta-tutvumine, tema puhul sellist tunnet isegi mitte ei tekkinud. Tundsime, et olime nende juurde tõesti oodatud.
Siin me nüüd siis oleme.
Naudime mugavat ja avarat elamist, päikest ja basseini, veini ja Hispaania roogasid.
Ütlesime klassivennale, et me maksaks ka oma olemise ja olengu eest, sest meil on imelik täitsa muidu olla. Ta keeldus kategooriliselt.
Me oskame seda hinnata. Päriselt!
Vaade rõdult
Euroopa-rändurid saavad sellist luksust nautida :)
Elu nagu lill ju :)
Kui kunagi oma Pokumaa turismitalu valmis saan ja tema pere Haapsalut avastama tahab tulla, siis nende jaoks on külalisetemaja võti kreegipuu küljes alati rippumas!
Mul on juba ammu mõttes olnud see, et lisaks elumajale on plaanis Pokumaale ehitada külalistemaja (millest ma muide ehitamist alustangi!) ja seda pikemaks perioodiks „vahetama“ hakata – a la keegi tahab Küproselt, Uus-Meremaalt, USA-st, Saksast, Jaapanist Eestisse tulla, siis tule – oled oodatud ja mina lähen Sinu kodumaale, Sinu koju. Kasvõi eestlased, kes üle ilma laiali on, aga kellel ei ole Eestis enam kohta, kuhu tulla, siis – tere tulemast! Selleks ajaks on Pokumaa kindlasti välja ehitatud, grillinurgad, saunad, päris loodus, linnulau ja hommikune kaste. Mulle nii meeldib see mõte ja nüüd sedasi ringi sõites on see plaan üha enam kinnisideeks saamas. Mina olen alati tahtnud näiteks Islandile minna, Uus-Meremaale, Peruusse, Kameruni, Senegali. Kindlasti on seal inimesi, kes tahaks Eestisse tulla. Kas just kindlasti, aga äkki on. Ühesõnaga üks osa Pokumaast saab kindlasti olema selline, mis on külalistele suunatud.
AINULT Eurojackpoti rahasüst on veel puudu, et seda kõike kiirelt üles ehitada 😊
Eile oli päev, kus reaalselt paigal olime. Kusagile ei sõitnud, midagi ei teinud – lihtsalt olime. Isegi arvutit ei teinud lahti. Õhtul viis klassivend kogu oma praeguse naistekamba sööma (kokku siis viis naist!), sõime musta värvi paellat – maitses imehästi.
Eile oli päev, kus reaalselt paigal olime. Kusagile ei sõitnud, midagi ei teinud – lihtsalt olime. Isegi arvutit ei teinud lahti. Õhtul viis klassivend kogu oma praeguse naistekamba sööma (kokku siis viis naist!), sõime musta värvi paellat – maitses imehästi.
Must paella mereandidega
NB! Toitumisetraumast olen üle saanud ja rõõm on minu silmis tagasi 😊
Põhjamaa tüdruk tahab niimoodi hommikuti süüa ja piima kohviga juua :)
Tänase päeva sihtpunktiks oli Gibraltar. Kahe autoga läksime, klassivend sai ringtee ummikust kohe välja, aga meie jäime sinna natuke kinni, sest autosid oli palju ja jalakäijaid ka. Kui ummikust välja saime, siis hakkasime klassivenna autot nö taga ajama.
Nüüd on nende auto! Ei ole!
No see valge on küll nüüd nende oma – ei ole!
No see! Ikka ei ole.
Kui kuues valge auto ka nende oma ei olnud, siis lõpetasime loendamise ja „jälitamise“.
Silmates kaugel järjekordset valget autot ütles Marit: „Ma luban oma kleidi ära süüa, kui ees nüüd nende auto ei ole!“
Jõudsime autole natuke lähemale. „Palun ole õige auto, palun ole õige auto, ma ei taha oma uut kleiti sööma hakata!“
Vedas! Auto oli õige ja kleit jäi nosimata!
Gibraltaril oli äge, aga kirjutan sellest homme, sest pühendame end nüüd Eurovisiooni lainele. Selle aasta Eurovisiooni lauludest ei tea kusjuures midagi.
Nüüd on nende auto! Ei ole!
No see valge on küll nüüd nende oma – ei ole!
No see! Ikka ei ole.
Kui kuues valge auto ka nende oma ei olnud, siis lõpetasime loendamise ja „jälitamise“.
Silmates kaugel järjekordset valget autot ütles Marit: „Ma luban oma kleidi ära süüa, kui ees nüüd nende auto ei ole!“
Jõudsime autole natuke lähemale. „Palun ole õige auto, palun ole õige auto, ma ei taha oma uut kleiti sööma hakata!“
Vedas! Auto oli õige ja kleit jäi nosimata!
Gibraltaril oli äge, aga kirjutan sellest homme, sest pühendame end nüüd Eurovisiooni lainele. Selle aasta Eurovisiooni lauludest ei tea kusjuures midagi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar