teisipäev, 2. mai 2023

Esimene päev ja sõitu sisseelamine

Sõitu alustasime niisiis Haapsalust. Riigist väljusime läbi Ikla, mis tähendab, et Lihulast tuleb Pärnu peale sõita. Marit oli sõidu ajal nii elevil ja omas mullis, et unustas Pärnu peale pöörata. Kui Tuudile olime jõudnud, siis sai aru, et ta liigub veits vales suunas 😊 Kuna mina panin arvutis meie plaane paika, siis ma ei saanud midagi aru – põhimõtteliselt võib ta mind viia sinna, kuhu ise tahab 😊

Kui eile sõitu alustasime, siis kartsin ainult ühte asja - et mu selg ei pea seda sõitmist vastu. Nende kolme aasta jooksul, mil ma oma õpingute pärast tohutul määral istumist olen pidanud "harrastama", on selg üsna probleemseks „asjaks“ muutunud. Kogu elu olen ringi jooksnud, siin-seal askeldanud ja ma ei ole sellise istuva elustiiliga harjunud. Eile sai sõidetud sisuliselt 11 tundi. Tegime selle ajaga ainult kolm väikest pausi ja võin tõdeda, et hetkel ei ole hullu midagi. Esimene päev ongi kõige hullem, sest tegemist on sisuliselt ainult riikidest läbisõiduga. Me ise naersime enne sõitu, et hakkame parklates võimlemispause tegema. Ilma naljata – meil on trenniriided ka kaasas 😊 Ok, ühe peatuse ajal isegi venitasime oma jalgu, aga see oli ka rohkem selline 1-2 minuti teema.

Enne reisi olid kõik eelnevad päevad nii kiired, et mul ei olnud reaalselt aega asjugi pakkida. Jooksvalt kirjutasin paberile, et mis kindlasti kaasa peab saama ja mida maha ei tohi unustada. Kindlasti ID-kaart/pass, laadijad, arvuti ja eksami materjal. Kõik ülejäänud võivad olla, aga ei pea. Õnneks sai ikka rohkem asju. Noorim tütar kuulis pealt, et mul ei ole aega pakkida – ta läks ja pakkis mu riidekoti ise kokku. Pean ütlema, et laps tunneb oma empsi ikka hästi küll – pidin kotist välja võtma ainult kolm eset ja juurde panin väga vähe. Ühesõnaga laps pakkis mu riidekoti 😊 Stardipäeva hommikul pakkisin kokku ülejäänud asjad, musid-kallid lastega, sutsti autosse ja minekut. Tüdrukutele lubasin igast riigist postkaardi saata ( välja arvatud Läti ja Leedu, sest sealt kihutame otse läbi), saavad oodata ja vaadata, millal kaardid saabuma hakkavad.

Kui me Maritiga spontaanselt Egiptuses käisime, siis tegime oma dokumentidest koopiaid ja andsime teineteisele. Sel korral loomulikult sama nali – koopiad on nii passidest kui ka ID-kaartidest, auto võtmed on ka mõlemal olemas.

Eilsel sõidupäeval panin meile umbakudset graafikut paika ja otsisin vaatamisväärsusi, kuhu kindlasti minna võiks. Mina olen kogu aeg tahtnud Auschwitzi minna, sest mul on selle teise maailmasõjaga kogu aeg mingi oma teema olnud. Aastaid olen tahtnud juba minna ja see on mul seal soovide-plaanide-unistuste raamis ka, mille 2019. aastal kodus seinale lõin. Nüüd saab see siis lõpuks tehtud. Ajee!

Marsruut enam-vähem selge ja see peaks välja nägema selline: Eesti, Läti, Leedu, Poola, Tsehhi, Austria, Itaalia, Maroko, Hispaania, Prantsusmaa, Belgia, Holland, Saksamaa, Taani, Rootsi, Eesti.

Marokosse on plaanis Roomast laevaga minna. Sinna kauaks ei taha jääda, sest mine tea, äkki parseldatakse meid kitsede-lammaste eest veel maha ka😊 😊 😊😊😊😊

Kujutan juba ette, kui palju ma Itaalias süüa võin, sest pasta on kogu elu minu lemmik toit olnud ja paneme sinna juurde veel korralikud ahjupitsad ka. Õnneks ma veini ei armasta, see äkki tasakaalustab vähekenegi 😊😊

Eilse sõidu lõpetasime kell 22 ühes Poola tanklas, kus sai süüa ja ööbida. Säästukuningannad magasid muidugi autos. Panime akendele katted ette ja pesa sai valmis. Sellega sai muidugi nalja ka, sest blondid, nagu me oleme, ei osanudki neid katteid panna. Marit siis hoidis ühte ja naersime, et magab nii terve öö. Autos magamine kõige mugavam just ei olnud, aga midagi väga hullu ka mitte. Ma selline suhteliselt lühike ja mul on see autos magamine ilmselt mugavam, kui Maritil. Aga tema enda viga, et pikemaks kasvas 😊 Kui õhtul jõudsime, siis oli parkimiskohti nii palju, et võisime seal parklas suisa ringi kruiisida ja valida, kuhu pargime. Tegelikult vist poleks väga tohtinud, sest see koht, kus meie oma suksu lõpuks parkisime, oli rekatele mõeldud. Kui kohta otsisime, siis mõtlesime, et peaksime vist Eesti rekate juurde parkima, siis nad nö valvavad meid - eestlased ju. Parkisime mujale, aga öösel oli ikkagi üks Eesti reka meie kõrvale parkinud - ju ta tuli meid valvama 😊 Hommikul sai viisakalt ja rõõmsalt naabritega tervitatud. Mina magasin kusjuures kusjuures terve öö isegi sügavalt, nägin erinevaid unenägusid, mis on täitsa kummaline. Kui Maritit segasid kõrvaleparkivad autod, siis mina ei kuulnud midagi. Olin vist eelnevatest kiiretest päevadest nii väsinud ja eilne pikk sõit sinna otsa ka veel. Võin öelda, et puhkasin end ilusti välja. 

Sätivad magama.

Hommikul olin mina juba ühe seedermänni juures käbisid noppima ja seemneid korjamas. Kui Eestisse tagasi jõuame, siis on auto ilmselt "igasugu" kraami täis 😊 Nagu väike laps! Ma kasvatan nendest seemnetest veel oma titabeebimännid ja panen Pokumaale kasvama. 

Täpselt õigel ajal, seemned on kenasti valminud 

Paak täis ja läheb edasi!

Tänane ja homne päev on plaanis Poolas veeta - täna Wieliczka soolakaevanduses, homme Auschwitzi koonduslaagris. Umbes nelja tunni pärast jõuame Wieliczkasse. Muidu jõuaks 3,5 tunni pärast, aga peame pausi tegema, sest unustasin oma veepudeli ööbimispaika ja sellest külmast kodusest veest on hetkel kohe täitsa kahju! 😊 Noh, parem unustada veepudel, kui telefon või rahakott, eksole! 

Poolas, Varssavis

Mis see märk tähendab?

Taimi ei tohi istutada? Läti


NB! Hetkel on 20 kraadi - hakkame sooja juba üles leidma 😊

1 kommentaar:

Gibraltar

Enne Gibraltarile jõudmist käisime ju Tarifal ka ära. Kirjutan sellest ka kiirelt paar rida. Need paar rida võivad muidugi lohisevaks pikaks...