laupäev, 6. mai 2023

Viin ja trahvide lõppvaatus

Eilne hommik algas kohe üllatusega. Kui kesklinna hakkasime minema, siis nägime, et autol oli kojamehe vahele järjekordne paberike ilmunud. Kuna meil oli rongile kiire, siis ei hakanud me seda paberit vaatama ja ära võtma. Meil oli kerge lootus, et kui see paber sinna kojamehe vahele jääb, siis rohkem neid äkki juurde ei panda. Pean juba etteruttavalt ütlema, et eilse päevaga pabereid tõesti juurde ei pandud - hoopis midagi muud pandi!😊

Neljapäeva õhtuse kiire jalutuskäiguga olime omale Viinis ühistranspordiga liiklemise juba põhimõtteliselt selgeks teinud ja linna südamesse jõudmiseks ei olnud meil vaja oma samme enam lugeda, sest rongilt maha tulles liikusime edasi trammiga. Ma ei hakka sellest pikalt kirjutama, millist arhitektuuri ja kui ilusaid hooneid linn täis on, sest linna südames võibki ainult pea kuklas ringi käia ja nende hoonetel olevate nikerduste ja kujude üle ainult ahhetada. Rahvast oli palju, poode oli palju. Kõik võimalikud brändipoed olid ka loomulikult esindatud ja teatud poodide uste taga looklesid järjekorrad, kus turvamees inimesi ise sisse lasi. Kuna minu pea oli enamasti kuklas, et neid võimsaid hooneid vaadata, siis natuke pilte ikka ka:
















Leidsime ühe värvilise purkkaevu

Otsisime ühe kohvikus, kus šnitslit saaks, sest see oli nö kohustuslikus korras vaja süüa. Viini šnitsli hind 24,80 eurot ja sinna juurde üks väga hea latte, hinnaga 4,80 eurot (nagu ma aru sain, siis sõime kaks parkimistrahvi endile sisse!😊). Kui meie oleme Eestis harjunud sööma šnitslit sooja kartuliga, siis Viinis oli šnitsliga samal taldrikul kausike koos kartuli, sibula ja maitserohelisega. Kartul oli kaussi viilutatud ja neid viile ujutas üle külm kaste (meenutas kergelt kartuliviilu suppi). Lisaks oli taldrikul veel pool sidrunit. Me ei olnud muidugi teadlikud, et mida selle sidruniga peale tuleb hakata, aga pigistasin selle automaatselt sinna kartulisupi kaussi ja šnitslile ka. Kas tegelikult oleks pidanud ka nii tegema, seda ei tea, aga nii sai omaloominguna tehtud. Esialgsel maitsmisel tundus šnitsel kergelt maitsetu ja tekkis arvamus, et see küll ca 25 eurot väärt ei ole, aga mingil hetkel hakkasin seda sinna kausi sisse panema ja koos kartuliga võtma ning maitse muutus oluliselt paremaks. Latte oli küll väga hea. Gurmaan on kõnelenud 😊 Ühesõnaga šnitsel söödud ja linnuke kirjas.


Kohustuslik snitsel 

Lõuna ajal pidin veidi ajast koolile pühendama ja oma selle semestri viimases zoomi-seminaris osalema. Seminari alguses oli söömine veel poolik, aga selle lõppedes liikusime söögikohast edasi. Esiteks sellepärast, et ilm oli nii suurepäraselt ilus ja teiseks ootasid uued inimesed, et sööma saaks. Nii kõndisingi siis tänaval koos arvutiga ringi ja seminar sai kohusetundlikult läbitud. Oleks võinud iseenesest telefonis ka seda seminari pidada, aga vahetult enne reisi sain uue telefoni ja sellel jälle uus ots, aga kõrvaklapid olid suure otsaga, seega jäi ikkagi arvuti:

Kui silmi punnitada, näeb ekraanilt isegi kursakaaslasi :)

Ka nii saab seminaril osaleda :)

Sel korral eraldusime mõneks ajaks, sest minul oli kindlasti vaja postkontoris käia, et tüdrukutele Austriast tervitused teele panna. Endiselt kripeldas, et kaardi postitamine Poolas ei õnnestunud ja nüüd püüan uude riiki jõudes postituse-küsimuse enam-vähem esimese asjana ära teha. Kaardid läksid teele:

Austriast

Kui nüüd Viini südalinna juurde tulla, siis vaadata on liiga palju, kohti kuhu minna, on samuti liiga palju. Viinis käimiseks ei piisa kohe kindlasti paarist päevast, vaid selleks peaks varuma mingi 4-5 päeva, sest siis on võimalik süveneda ja ei ole põhjust pea laiali ringi tormata. Me ei suutnudki vahepeal otsustada, kuhu me läheme või mida teeme. See, et me kusagil midagi vaatama peame, see oli meil justkui selge, aga me ei suutnud seda kohta ära otsustada, olgugi, et olime sõpradelt/tuttavatelt üsna mitmeid soovitusi saanud. Kuna me olime kunstimuuseumi ees, siis otsustasime, et lähme sinna. Minekuga läks veidi viltu, sest vastakuti on kaks ühesugust hoonet – Viini loodusmuuseum ja kunstimuuseum. Läksime ühte neist ja leidsime end loodusmuuseumist (pilet 16 euri). Kes see ikka vaatab, kuhu ta pileti ostab, eksole! Palun üks pilet ja läheb edasi! Ma ise olen muidu 100% loodusinimene, aga eile ei olnud see päev, kus loodusmuuseumis huviga ringi oleks vaadanud. Vaatamist seal muidugi jagus, sest näha võis seal teemasid alates jääajast ja lõpetades Brasiilias elavate loomadega. Sinna vahele jäid igasugused fossiilid, meteoriidid, erinevad kivid ja mineraalid. Vaatasime kiirkorras eksponaadid üle (kindlasti mitte kõiki), läksime hoonest välja ja tõdesime, et tänasesse päeva oli see täielik ämber. Aga mõned pildid siiski:






Istusime peale loodusmuuseumi õues murule ja turgutasime oma vaimu. Otsustasime, et läheme teisele katsele ning sisenesime kunstimuuseumisse (pilet 21 eurot). Seekord siis õigesse. Vot seal oli vaatamist. Aega oli meil vähe ja seega sai seda põhimõtteliselt kiirkorras külastatud, aga see on koht kuhu soovitaks minna ja ise läheks ka kindlasti tagasi. Oleks tahtnud seal rahulikult käia, jalutada, imetleda, aga läks nagu läks. Kunstimuuseumis õnnestus korra üks sireen ka tööle saada, sest Marit läks ühele maalile liiga lähedale. Tahtis vist rulli keerata ja kotti pista! 😊 Ühe laemaali pildistamiseks viskasime suisa põrandale pikali, sest maas lebades sai sellest hea ülevaate, pea kuklas ei andnud sellist tulemust:

Laemaali pildistamine

Ta ei tahtnud mulle vist alla jääda :)

Pikali pildistatud tulemus

21.sajand vs 16.sajand


Kui muuseumid kinni olid pandud, siis otsustasime kohalike kombel parki maha istuda ja lihtsalt olemist nautida. Sõime-jõime ja lihtsalt olime. 

ole, tee, tunne, naudi, hinda - lihtsalt ELA!



Hindade osas ütleks, et need Eestiga praktiliselt võrdsed, lihtsalt Eestis on palk selline nagu see parasjagu on. Austria palgaga elaks ja lammutas Eestis üsna uhkelt. Parkides jalutades oli väga palju kanepi lõhna tunda ja silma jäi päris palju inimesi, kes meie meelset olid laksu all. See, et keegi kusagil üksinda tantsis või omaette rääkis, oli täitsa ok nähtus. Austrias olles ei jäänud märkamata selle multikultuursus ja võis tõdeda, et rahvast oli küll seinast seina. Tänavad olid puhtad ja inimesed, kes parkides pikniku pidasid koristasid enda järel oma sodi ka ilusti ära. Parkides asuvad prügikastid said hästi kiiresti täis, aga inimesed viisid oma sodi siis prügikasti alla. Meie ikka ka. Kusjuures, kui meie pikniku juurde korra tagasi tulla, siis Marit korraldas väikse huumori.

Istusime ja nautisime olemist, kui ühel hetkel lähenes meile noor naine, pistis käe pikalt ette ja rääkis midagi. Ainuke sõna, milles ma aru sain oli „beibi-beibi“. Noh, ilmselt palus siis oma „lapsele“ söögiraha või midagi. Ma olen üldiselt üsna hea annetaja, aga vaatan millal ja kellele. Tema puhul ma leidsin, et tegemist on tugeva terve noore naisega ja tal oleks mõistlik tööle minna, sest kindlasti ta tööd leiaks. Raputasin niisiis pead. Eeldasin, et Marit raputab ka oma pead ja naine jätab meid rahul, aga Marit hakkas taskutest hoopis raha otsima. Ma ei tea, kas ta oli selleks hetkeks juba liiga palju veini joonud või oli keegi teda vahepeal kaikaga pähe löönud, aga raha ta otsis. Üritasin teda korrale kutsuda öeldes, et sel „kerjusel“ ei ole häda midagi ja talle ei ole vaja raha anda. Marit otsis endiselt edasi, tirib taskust omal paberraha välja, siis paneb selle tasusse tagasi, seejärel võtab uuesti välja ja ulatab „kerjusele“ 10 eurot!! Ma eeldasin, et kui ta annabki raha, siis jääb laeks mõned mündi, aga see, et ta 10 eurot annab, see oli mulle juba shokiks! 😊 Vot sellise säästukuningannaga tripin! Ma ei saanud perseli ka kukkuda, sest ma juba istusin maas. Jumala õnn, et tal viiekümnekat taskus ei olnud, oleks äkki selle ka andud! Kui „kerjus“ seda kümnekat nägi ja selle oma kätte sai, siis see rändas tal kiirelt püksitaskusse ja ise vudis ta ka üsna nobedasti ära. Mul kerkis kerge dilemma, et kas pean temalt veini käest ära võtma või lootma sellele, et tal enam raha ei ole ja lollustega ei tegele. Nali naljaks, aga küsisin, et miks ta nii palju andis, siis ta vastas: „Ta hakkas mulle meeldima.“ Möh!? Inimene tuleb su juurde, sa jõuad vaadata ta ettesirutatud kätt ja ta hakkas sulle meeldima?! Püha müristus, ma ei osanud aimata, et veinid sedasi võivad mõjuda! Itaaliat ja Hispaaniat hakka või kartma! Sirutasin ka siis käe välja ja ütlesin haledalt, et mul on palju lapsi ja olen vaene tudeng. Mulle ei antud ta küll midagi, naerdi ainult näkku! Ma julgeks väita, et see on karjuv ebaõiglus! Ilmselt oleks pidanud endal püksipõlved puruks rebima, äkki see oleks aidanud.
„No aga tal on ju raske!“
„ Püha müristus! Ma ju ütlen ka sulle, et mul on raske, otsi nüüd mulle ka mingi paber“
Ühesõnaga jah, meie säästukuninganna andis täiesti tervele elujõulisele noorele naisele, kes lihtsalt käe korra ette sirutas, kümme eurot. Selles osas on mul mõistus õnneks kodus.
Annetamine iseenesest on OK, aga tuleks vaadata kellele ja miks. Poolas andsime näiteks tänavamuusikule, kes teeniski pilli ja lauluga oma raha välja. See oli nagu õige diil, aga niisama kellelegi sellele anda, kes ullikesi otsib. No ma ei tea. Nagu me näeme, siis ullikesi leidub 😊

Õhtupimeduses sõitsime trammiga Viini purskkaeve vaatama, aga mida me ei näinud, olid värvilises muusikas tantsisklevad purskkaevud, sest see ala pandi hoopis kinni. Ega siis muud olnudki, kui Viiniga hüvasti jätta ja öömajale minna. Kui rongi pealt maha tulime, siis naersime, et kui närvis see kontrolör juba olla võib ja kas klaasi vahele on veel mõni paber. Jõudsime ümber nurga ja nägime, et kojamehe vahel oli endiselt õnneks üks paber. Ma ei mäleta, kas me just nukke lõime, aga rõõmsad olime küll. Kui autole lähemale jõudsime, siis nägime, et üks tagumine rehv oli lukku pandud ja küljeklaasi peale suur kiri kleebitud. See ajas meid nii hullult naerma! Me lihtsalt naersime südamest seal auto ümber mingi 3-4 minutit, sest see oli tõesti naljakas. Noh, et kas saaks veel hullemini! Ikka saaks, sest auto võiks ju ära ka veel vedada! Ühesõnaga meie auto sai ööseks eriti turvatud ja võisime kindlad olla, et sellel öös seda keegi ära ei varasta 😊 Hea, et rattalukk õigele poole oli pandud, hommikul poleks äkki tähelegi pannud ja koos sellega sõitmist alustanud 😊

Täna hommikul hakkasime siis asju ajama, et auto vabaks saada ja võiks Itaalia poole liikuda. Vaja oli kesklinna sõita, trahv ära maksta ja peale seda tullakse võetakse lukka maha. Kell 9.48 rongiga sõitsime niisiis taas Viini kesklinna (võiks öelda, et kolm päeva Viinis! 😊). Kaotasime selle käiguga 3-4 tundi, aga noh, see selleks. Nagunii võtsime Austriale lisapäeva ja peame selle kas Hispaanialt või Prantsusmaalt tagasi näpistama. Plussiks oli see, et tasumise koht jäi rongijaamast ainult 700 meetri kaugusel. Õige maja leidsime ka üpris lihtsalt üles ja üsna kiirelt tehti meile selgeks, et trahvi peame tasuma kolme erineva korra eest ehk 3 x 36, kokku siis 108 eurot. Piiks-piiks ja raha läks! See meie „tasuta parkimine“ läks kokkuvõttes päris kalliks. Noh, eks see ole õppetunniks eesseisvateks päevadeks ja ilmselt õpib keegi veel meie vigadest. Kui trahvi ära tasusime, siis küsisime, et kuidas ja mil viisil parkida oleks saanud. Tädi oli nii meeldiv ja printis meile suisa paberi välja. Parkida saab parkimismajades 10 eurot/päev. Põhimõtteliselt kaotasime nende trahvidega 88 eurot (sest 2 ööpäeva oleks nagunii pidanud parkima). Ei tea, kas see summa tuleb meil nüüd „tagasi teenida“ autos magamisega või ühistubadega 😊😊 Maksime oma trahvi ära ja sõitsime rongiga oma hostelisse tagasi. Rongid sõidavad iga poole tunni tagant ja seega ei olnud mingit probleemi linna ja sealt tagasi saamisega. Kui olime tagasi jõudnud, siis istusime selle Nest Natur Hosteli ees nagu kodutud ja ootasime, millal keegi meie auto vabastab. Lubati, et 90 minutit peale tasumist, kohale jõuti täpselt kahe tunni pärast. Tulijad vabandasid, et nii kaua aega läks. Tegemist oli nii sümpaatsete härradega, et me viskasime nalja ja tänasime oma päästjaid. Nad lubasid isegi päästeoperatsioonist pilti teha. Oli näha, et isegi neil oli meist kahju, aga noh, mis siin ikka. Tuleb parkimine alati üle täpsustada, et see tasuta parkimine oleks päriselt ka olemas.

Eilne hommik

Eilne õhtu

Kasutan aega ratsionaalselt ja kirjutan blogi

Tänane lõuna - päästjad saabusid

Puust ja punaselt - ei pea 108 € maksma, võib ka 10€/päev

Liigume praegu Itaalia suunas, sõitu alustasime kell 13:45 ja arvan, et homses sissekandesse vist midagi väga erilist tulemas ei ole. Vaevalt, et täna tee peal midagi märkimisväärset juhtub. Samas ära iial ütle iial 😊

Natuke niisama fotosid:

Värviline :)



Ta ei tahtnud eest ära tulla

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Gibraltar

Enne Gibraltarile jõudmist käisime ju Tarifal ka ära. Kirjutan sellest ka kiirelt paar rida. Need paar rida võivad muidugi lohisevaks pikaks...