Viimane sissekanne rääkis sellest, kuidas taevaisa mulle nii palju vaimu võiks anda, et ma suudaksin 4-5 tundi oma lõputöös parandusi kirjutada. Reaalsus oli see, et kirjutasin KOLM päeva ja 30 tundi!!Viimased päevad on olnud niisiis üks tõsine lõputöö kirjutamine ja seetõttu jäid blogi sissekanded taas unarusse. Nüüdseks on lõputöö valmis (VIIMAKS OMETI – kokku kulus aega ca 210 tundi! Ette on nähtud 260 tundi, seega 50 tundi nagu maast leitud ju!😊). See lõputöö kirjutamine oli nagu seatapp, mis tuli lihtsalt ära teha. Ega te viimaste päevadega tegelikult millestki väga ilma ei jäänud. Mis saab ikka juhtuda, kui üks ainult kirjutab ja teine sõidab?
Samas… Ütleme nii, et meiega on kõik võimalik😊
Kui klassivend oma perega ära läks, siis lõppes põhimõtteliselt meie jaoks ka Hispaanias puhkus. Enne Hispaaniat oli meie reis nagunii seiklus, klassivennaga veedetud päevad olid puhkus, seejärel oli kolm päeva asjalikku olemist (kellele töö ja kellele kool koos tööga). Puhkus sai selles mõttes ka läbi, et ilmad läksid alates kolmapäevast jahedaks ära. Minule oli see tegelikult nagu õnnistus, sest katsu sa ilusa ilmaga toas passida ja ennast kirjutamislainel hoida. Pilvise ilmaga isegi ei kripeldanud välja.
Tulen tagasi meie Benalmadena öömaja juurde, sest ega ma sellest ju viimasel korral väga kirjutada ei jõudnud, viskasin ainult pildid üles ja kirjutasin juurde, et latt läks oluliselt madalamale, kui nende päevadega klassivenna juures harjunud olime. See ei läinud mitte madalale, vaid täitsa põhja 😊 Bookingus oli reklaamitud justkui merevaatega unistuste ööbimiskohta. Meie, blondid nagu me oleme, läksime muidugi piltide õnge ka ja bronnisime omale selle ära. Kuna oli teada, et ühte tervet päeva on minule lõputöö kirjutamiseks kindlasti vaja, siis võtsimegi kaks ööd. Esmalt ei leidnud me seda kohtagi üles, olgugi et aadress oli õige. C, D, E sektsioonid leidsime üles, aga A ja B olid end nii ära peitnud, et loobusime lõpuks otsimast ja küsisime kohalikust söögikohast. Üllatus-üllatus, meie A sektsioon oligi kohe söögikoha nurga taga. No sealt ei oleks eluilmaski osanud otsida! Meie privaatne terrass või rõdu või ma-ei-tea-kuidas-seda-nimetada ajas juba naerma. Mis meid veel sees oodata võib? AGA merevaade oli olemas! Ei saa eitada, et poleks olnud ja meri oli tõesti ühe minuti kaugusel, võibolla isegi 40 sekundi. No vaadake ise:
Meie elamine on seal paremal palmi taga
Kes väidab, et merevaadet pole, see on pime 😁
E-mailile oli meile ilusti uksekoodid saadetud ja tuppa saamisega ei olnud probleemi. Ruumi sisse astudes oli nüüd see kogemus, kus ära usu, mida fotodel kujutatud on, sest see ei ole reaalsusega kooskõlas 😊OK, olgem ausad hind oli juba selline, kus võis tegelikult eeldada, et ega sealt väga palju loota olegi (meenutuseks: 2 ööd, 2 inimest ja hind 102 eurot.
Tuppa sisenedes tervitas meid korralik klooripahvakas. Tundus, et terve elamine oli klooriga üle tõmmatud, sest see kloorihais oli tõesti võimas. Tegime aknad pärani lahti (akendest muidugi merevaadet ei olnud ja nägid hoopis naabermaja seina!) ja takkatippu ukse ka. Korter ise oli selline hästi prosta. Dušširuumis oli kaks dušši, mis tundus enam-vähem ime eest. Aga seal pestes ja väljudes oli vaja veenduda, et end vigaseks ei kuku, sest vesi pritsis nelja ilmakaarde laiali ja põrand oli hästi libe. Kööginurgake oli selles elamises ka, kus külmkapp oli mingi imeliku loogika järgi kappi ära peidetud. Külmik ise oli ilmselt eelmisest sajandist, sest nägi väga väsinud välja ja sees oli täiesti jäätunud! Ütleme nii, et kurk oli hommikusk jääs. Teisel päeval kukkus näiteks kraanikausi kapil uks lihtsalt eest ära. Üle prahi oli plastikust lilleke, mis voodil magajaid ootas 😁
Peidetud külmik
Voodis tervitas plastikust lilleke 😁
Meil tekkis küsimus, kas voodipesu on ikka pestud ja on puhas, sest värsket tunnet igatahes ei tekitanud. Sellele küsimusel jääb meil vastus igaveseks saamata, aga oleme elusad ja kusagilt ei sügele. Ajee! Diivan oli sellisest hästi rõvedast materjalist ja paljaste ihuliikmetega küll seda puutuda ei tahtnud! Ainuke asi, mida selles elamises kiita võiks oli suur nutitelekas. Kui olin oma 12-tunnisest lõputööst väsinud, siis panin Eurovisiooni peale. Vaatasin üle selle aasta Eurovisiooni ja kuna mul oli üleväsimus tekkinud, siis vaatasin sinna otsa veel 2019 ja 2016 Eurovisiooni ka! Noh, ainult laule muidugi! Arvata võib, et lõpus oli mul hullupilk ees ja võibolla ma ei saanudki enam aru, kus olen ja mida vaatan. Ühesõnaga ainuke positiivne asi selles öömajas oli telekas. Seal klooripesas veetsime niisiis kaks ööd. Lahkudes panime lillekese kenasti voodile tagasi, järgmist tulijat rõõmustama 😁😁
Piirkond ise oli hea. Mulle meeldis. Ilus pikk promenaad, korralik rand, vägevad taimed, rikkalikult söögikohti ja tänavatel liikus palju rahvast. Sealses Itaalia restoranis oli ka kerge nali. Esiteks oli naljakas see, kuidas restorani ees puhastverd itaallasest härra meid sööma üritas meelitada. Oleks ta teadnud, et me plaanime nagunii sinna sööma minna, siis ei oleks ta ilmselt nii väga pingutanud. Astusime sisse, mina võtsin oma kübara peast ja panin lauale, samal ajal Maritilt küsides, et kuhu ma selle panema peaks, et see maha ei ununeks. Lauale ei saanud ju jätta, sest toit oli ka kusagile vaja panna. Ok, panin selle siis laua ja seina vahele ühe ääre peale, rõhutasin veel Maritile, et tema ka mulle lahkudes kübarat meelde tuletaks. Istusime, sõime, jõime ja jälgisime seda itaallasest vanahärrat. Tundus, et ta oli selle koha omanik, sest tema suhtumine teenindavasse personaali oli üsna konkreetne. Seda jälgides võis öelda, et pilgud ja kehažestid kõnelesid. Saime oma söögi söödud ja hakkasime rõõmsalt ära minema. Vanahärra tõstis uksel mõlema käe pöidlad püsti ja küsis, et kas kõik oli ok? Toit hea? Tõstsime ka oma pöidlad püsti ja kiitsime, et kõik oli super ning hakkasime oma teed minema. Vanahärra oli selline hästi naeratav ja südamliku olemisega. Kui olime juba natuke eemale jõudnud ja uuesti tema poole vaatasime, siis ta lehvitas meile, me lehvitasime rõõmsalt vastu ja leidsime samal hetkel, et küll on ikka tore härra. Paar meetrit edasi kõndides vaatasime uuesti ja siis lehvitas meile juba mitu inimest. Järgmisel momendil nägime, et see teine tegelane vehib seal minu kübaraga! Ma IKKAGI suutsin selle maha unustada! Läksime võtsime mu kübara ja suundusime mööda promenaadi oma merevaatega öömajja.
Kruiisitab
Lilleõied
Virge on Virge
Kaardid läksid ka Hispaaniast teele
Kogub tühja taarat
Selline ports salatit
Kunst
Äramineku hommikul otsustasime lisaks kloorile elamise ka kalahaisu täis ajada ja oma kala ära praadida (mille klassivenna juurest kaasa olime võtnud). Lihtsalt märkuseks, et seal korteris ei olnud rasvaimurit ega midagi! 😊😁 Praadisime oma kala ära, sinna juurde singiga omletti ka, keetsime kohvi juurde ja sõime enne liikuma hakkamist ühe toeka hommikusöögi. Pakkisime oma kodinad kokku, et suund Valencia peale võtta. Auto oli ööbimiskohast veidi eemal ja hakkasime oma kompsudega minema nagu kodutud. Üks suur kott oli meil igasugust toidukraami täis ja kuna see oli raske, siis vedasime seda kahevahel. Kott oli sangadega ja pealt lahti. Noh nagu sellised tugevamad toidukotid ikka on. Meil mõlemal oli veel arvutikotid + spordikotid. Olime tõesti nagu kodutud, kes rändavad kohast kohta! Jõudsime fooriga ülekäiguraja juurde ja panime oma raske toidukoti maha. Isegi minusugune tugev tüdruk leidis, et küll oli hea puhata! Vaatasime seal foori taga seda toidukotti ja lihtsalt naersime. Ühel hetkel läks meie jaoks foorituli roheliseks. Mina tuuseldasin sel hetkel vist telefonis (või kurat teab mida ma tegin) ja ei pannud tähele, et Marit selle toidukotiga juba minema hakkas. Ta sisuliselt vedas seda kotti ühe sanga otsas ja mind ajas see nii hirmsasti naerma, sest kujutasin ette, kuidas sellise vedamisega see toidukraam kõik teele veereb ja kuidas me oma apelsine, tomateid ja mune mööda teed kokku korjame. See hetk oli nii naljakas 😊
Auto oli omal kohal, kõik oli tip-topp ja võisime Valencia poole liikuda. Ühel hetkel hakkas kiirteel meie kõrvalsõitva auto juht oma kätega ringe näitama. Vehib oma kätega neid ringe ja sõidab siis meie ette ning jääb sujuvalt tee äärde seisma. Kuna venna nägu oli nii ähmi täis ja näitas meie auto peale, siis eeldasime, et ju meil on auto rehviga midagi lahti. Kuna ta üksi oli, siis julgesime seisma jääda, kui autos oleks terve kari mehi olnud, siis ilmselgelt mitte. Jäime siis seisma. Vend lausa hüppas enda autost välja ja jooksis meie auto poole. Meil silmad punnis peas, et mis nüüd siis on! Meil on suhteliselt uus auto ja näitab rehviderõhu muutused ära, aga venna käitumise järgi oleks võinud järeldada nagu meil polegi ühte rehvi all! Ei julenud esialgu isegi akent all lasta, et kuulata, mida ta räägib. Ok, kuna vend oli tõesti ähmi täis ja jooksis tagumise parempoolse rehvi juurde, siis lasin akna alla ja vaatasin välja – rehv oli alles ja isegi täitsa täis. Vend seletab endiselt midagi ja on ise seejuures täiesti hämmingus. Krt, mul tütar alles sõitis tühja rehviga ringi ja ei tundud seejuures midagi, mõtlesime, et me ju ometi tunneks! Vend kükitas rehvi juurde maha koputas ja koksis seda ning kutsus mind ka seda vaatama. Ajasin reaalselt silmad punni ja vaatasin seda rehvi uuesti ning ütlesin, et rehv on ju täis. Kuna vend oli selline suhteliselt kiitsakas, mingit jõmmi ta mulle ei meenutanud, siis otsustasin ikkagi välja minna ja kõrvalt seda rehvi siis vaadata. Toksisin ka varbaga rehvi (olin paljajalu) ja tõdesin, et kõik on ju OK. Vend hüppas nii äkiliselt minu kõrvale, et ma ise hüppasin ehmatusest vist ise ka. Ma nii räigelt ehmatasin, kui ta sedasi minu juurde hüppas ja tahtsin Maritile juba hüüda, et pangu autol uksed lukku! Hüpates minu kõrvale kükitas ta maha ja hakkas käega vastu porilatakat toksima, ise seejuures midagi seletades. Ütlesin, et kõik on okey. Seepeale laiutas ta käsi, läks oma autosse ja sõitis ära. Istusin autosse tagasi ja mõtlesime, et mis see nüüd oli. Autot ta ju ometi röövida ei tahtnud😊 Või tahtis?😁 Kusjuures meil autol üks hoiatustuli põles, aga rehvide kohta ei mingit teadet. See tuli, mis meil põles, arvasime olevat aknapesuvedeliku tuli (a la pange juurde), missiis, et alles sai seda vedelikku valatud. Olgugi, et me olime veendunud, et autoga kõik korras on, siis sõitsime esimese tankla juurde ja vaatasime olukorra üle. Kangutasime rehvi ja toksisime, kõik tundus korras olevat. Tegime testi ka - Marit kiirendas ja mina siis vaatasin, et kõik norm oleks. Erilised spetsialistid!! Meie kiire hinnang oli see, et vend oli võibolla liiga palju seemneid söönud ja ei saanud ise ka millestki aru. Selleks ajaks oli meil pagassis palju odavat Hispaania veini, võibolla tahtis neid😊Ah, ei tea mis tal oli. Igatahes meie otsustasime, et kõik on korras. Kuna me juba bensuka-peatuse tegime, siis otsustasime aknapesu vedelikupaagi ka ära täita. Paar päeva tagasi alles kallasime paagi täis, ma imestasin, et kuidas see võimalik saab olla, et juba tühi. Noh, autol ju tuli põles ja Marit otsustas, et see on aknapesu vedelik😊 Läks ja ostis siis bensukast ühe „odava“ aknapesu vedeliku, hinnaga 15,50 EUROT. Jumal teab, mis seal pläntsikus tegelikult on, et sellise kulla hinnaga talle seda müüdi. Kõige parem nali on see, et ta ei jõudnud vedelikku korralikult valamagi hakata, kui see üle ääre voolama hakkas. Ühesõnaga saime teada, et aknapesu vedelikupaak oli tegelikult täis!
Kusjuures peale seda, kui see vend meile sinna auto kõrvale hüppas ja me edasi sõitsime, siis nägime, et meie taga sõidab politseiauto. Otsustasime, et sõidame samasse ritta, kus politseiauto on ja kui me autol tõesti midagi viga on, siis küllap nad peatavad meid ise kinni. Tutkitki! Ju siis polnud autol häda midagi. Sõitsime rahuliku südamega edasi. Selleks õhtuks oli eesmärk Valencia eeslinna Torrentisse minna, et sinna ööbima jääda.
Võtsime Bookingu kaudu omale Torrentis öömaja ja sõitsime juba koha peale ka. Mida ei leidnud, oli jälle öömaja. Ärge küsige! Ma ei tea, kuidas meil õnnestub iga kord selline öömaja võtta, mida me üles ei leia!!! See on juba omaette tase ja kui selles mingeid võistlusi peetaks, siis me oleksime kahtlemata võitjad. Kuna raha oli juba makstud, siis oleks tahtnud ju ikkagi öömajale ka saada. Bronni kinnitusega saadeti meile majutaja telefoninumber ja üritasime sinna helistada – keegi ei vastanud, telefon pandi lihtsalt kinni. Ok, saime aru, et ega meiega väga kõneleda taheta – võõra suunakoodiga number ka ju. Hakkasime siis sõnumeid saatma, alguses inglise keeles, seejärel tõlkisime imelise Googlega hispaania keelde ja saatsime neid. Ikka keegi ei vastanud! Ajas naerma, samas kergelt närvi ka, sest kell oli juba 22 ja oleks tahtnud ju ikkagi tuppa saada! Meie kõrvale parkis üks hispaania poiss. Täpsustan, et minu jaoks eksisteerivad enamvähem poisid (kuni 50-aastased mehed), härrad (üle 50-aastased mehed) ja onud (mehed, kes oma olemuselt täiesti külmaks jätavad). Hinnang toimub siis ikka visuaalselt hoomatava info põhjal, sest ega ma ju kelleltki passi küsi 😊 Ühesõnaga see hispaania poiss kinnitas, et aadress on õige ja iseenesest oleme õiges kohas. Palusime tal enda telefoniga helistada, et äkki tema numbrit võetakse vastu. Helistas, kõne võeti vastu ja saime teada, et inimene ei tegele enam majutusega ja seal meid öömajale ei oodata. Noh, väga äge! Ikka on ju 22.30 tore teada saada, et bronnitud majutust tegelikult ei eksisteerigi! Mis siis ikka, vaatasime GPS-st, milline hotell kõige lähemale jäi ja suundusime sinna, sest mingi kodumajutuse või korteri peale me enam ei panustanud ja läksime kindla peale välja. Leidsime ühe hotelli, ruumi seal oli, hind oli samuti mõistlik (79 euri) ja hommikusöögi saime 8,50 euro eest juurde osta. Auto sai turvaliselt, aiaga ümbritsetud alal, parkida. Hispaanias ei olnud kordagi ühtegi parkimise probleemi. Ruumi oli igal pool ja kõik oli tasuta.
Hommikusöögil polnud viga
Mis seda Bookingut puudutab, siis saatsin kohe kirja, et selline asi juhtunud on ja soovin raha tagastamist. Järgmisel päeval oli kilomeetri-pikkune vabandav kiri postkastis ja lubati raha 5-12 päeva jooksul tagasi kanda. Ilmselt sellega probleeme ei tule.
Sõime kõhud täis hakkasime edasi Prantsusmaa poole liikuma. Otsustasime, et väga pikalt ei liigu, sest mina jändasin endiselt oma lõputööga ja Maritil oli vaja ka tööd teha. Jõudsime Figuerese linna, mis jääb Prantsusmaast 16 km kaugusele. Keset linna oli hotelle palju. Sõitsimegi ühe hotelli maa-alusesse parklasse sisse. Võtsime täiesti suvalise hotelli, sest otsustasime, et tahame normaalsel ajal tuppa saada, mitte jälle kella 22-23 kusagil ekselda. Sõitsime maa-alusesse parklasse sisse ja alles siis avastasime, KUI kitsas see seal all oli. Ütlen ausalt, et mina oleksin küll seal parklas vist gaasipedaali väristanud. Naised tajuvad autoga sõites gabariite nagunii teisiti kui mehed, aga seal parklas oleks ilmselt nii mõnelgi mehel juba keps värisenud. Parkisime auto ära. Ma samal ajal mõtlesin, et kuidas me sealt üldse välja saame! Kui auto pargitud oli ja hotelli otsima hakkasime, siis ei leidnud me seda kusagilt. Tiirutasime ümber maja, aga ei midagi! Alles siis märkasime kaugel, hoopis teises majas, sama nimega hotelli silti. Otsustasime, et nii meile ei sobi, et auto ma-ei-tea-kuhu jääb ja ise oleme mujal, lisaks tundus see rajoon natuke getolik ka! Hakkasime sealt parklast siis kuidagi välja ukerdama. Parkla seinad olid üsna korralikult ära kriibitud, aga me otsustasime, et meie oma auto värvi küll sinna jätta ei tahaks. Mina jäin välja juhendama ja Marit ukerdas. Väga hästi ukerdas, sest ilma kahjudeta me sealt välja saime. Kuna olime suhteliselt tiheda liiklusega kohas, siis sõitsime natuke edasi, et mitte liiklust takistada. Veidi aja pärast panime GPS-u sisse, et esimene ettejuhtuv öömaja võtta. Booking näitas, et väljavalitud hotellis vabu tube pole, aga otsustasime ikka seisma jääda ja üle küsida. Läks õnneks, sest tuba oli täitsa olemas. Meile vastuvõetava hinnaga ka, koos hommikusöögiga 98 eurot. Adminniks oli toreda olemisega vanem naine, kes ütles, et ta räägib inglise keelt ainult natukene, aga tegelikult vuristas nagu vanamees. Koht ja tuba olid OK:
Kuna me ei viitsinud kusagile mujale õhtul sööma minna, siis võtsime õhtusöögi ka sealt. Hinnad olid söögikohtadega samal tasemel, isegi odavam, sest pasta maksis näiteks 10 euri, kanavardad koos juurviljadega 15 euri, liha koos juurviljadega 16 euri – ühesõnaga väga normaalsed hinnad. Lisaks heale hinnale oli see ka hästi hubane ja õdus. Kuna mul oli õhtul sööma minnes kõht nii tühi, siis võtsin nii pasta kui ka kanavardad. See muhe tädi, kes meid hotelli vastu võttis, tegeles õhtusöögi ajal ka meiega. Ta vaatas mind ja küsis, et kas tellingi kaks praadi. Noh, välimuse järgi peaksin ühe praega ka hakkama saama, sest kõige paksem ma just ei ole. Hakkasin naerma ja ütlesin, et telliks jah, sest ma olen väga näljane. Ta hakkas ka naerma. Kokkuvõte oli see, et peale esimesest praadi oli mul kõht täis ja ma kujutasin vaimusilmas juba ette, kuidas ma seda teist praadi omale sisse hakkan ajama. Kui see lauda toodi, siis küsisin tädi käest, et kas võin selle tuppa võtta, et mul sai kõht täis. Naeris ja ütles, et muidugi võin.
Mõnus õdus istumine
Minu pasta
Ja kanavardad :):)
Õhtul hilja nosisime oma kana-juurvilju ja ma tegin paar kiiremat tantsuliigutust ka sinna juurde. Marit küsis, et mis mul hakkas. Võisin rõõmsalt vastata, et sain oma lõputöö valmis!
Magasin täna nii sügavalt ja rahulikult, et ei kuulnudki, kui Marit ärkas. Hommikussöök oli nii suure valikuga, et ei osanudki sealt midagi valida. Erinevad küpsetised, puuviljad, mahlad. Kes oleks tahtnud, siis oleks saanud hommikul juba ka veini juua ja mõnusat vorsti/juustu juurde näksida. Kui omale toidukraami taldrikutele valisime, siis tädi küsis, et kui me omletti tahame, siis ta teeb. Vot see oli see koht, mida ma Itaalias selle kassimamma juures ootasin, aga kus sügavkülmast üks saiake välja tõmmati ja uuni pandi! 😂
Magasin täna nii sügavalt ja rahulikult, et ei kuulnudki, kui Marit ärkas. Hommikussöök oli nii suure valikuga, et ei osanudki sealt midagi valida. Erinevad küpsetised, puuviljad, mahlad. Kes oleks tahtnud, siis oleks saanud hommikul juba ka veini juua ja mõnusat vorsti/juustu juurde näksida. Kui omale toidukraami taldrikutele valisime, siis tädi küsis, et kui me omletti tahame, siis ta teeb. Vot see oli see koht, mida ma Itaalias selle kassimamma juures ootasin, aga kus sügavkülmast üks saiake välja tõmmati ja uuni pandi! 😂
Toekas hommikusöök
Autol oli täna öösel ka väga turvaline parkimine, privaatses aias koos kolme politseiautoga! Tahtsin pildistada nii, et fotole jääks meie auto ja politseiautod, aga mida ma siin ikka valetan – meie auto vahele jäi tegelikult üks punane auto veel 😊
Meie turvatud parkimine
Ööbimispaigast Prantsusmaa piirini oli 16 kilomeetrit. Tahtsime kindlasti enne Prantsusmaad auto odavat kütust (1,3€/l) täis tankida, aga seda odavat kütust me enam ei näinud ja pidime 1,49 €/l leppima. 1,49 on parem, kui 2 euri, aga oleks võinud ikkagi 1,3€/l paagi kurguni täis panna. Lollidelt tulebki raha ära võta. Kui rahast rääkida, siis ühel teelõigul pidime teemaksu 50 eurot maksma! Hea, et ennast täis ei lasknud! 400 km ja 50 eurot! Sellised maksud sunnivad meid varsti kõik järgnevad ööd autos magama. Õhtu on käes ja nüüdseks oleme jõudnud Saksamaale ja täna maksime teemakse kokku 86,40 eurot. Hispaaniast Saksamaale on muide 900 km.
Kui keegi mõtleb, et mis meil Prantsusmaaga juhtus ja miks me juba Saksamaal oleme, siis otsustasime, et sel korral me Hollandisse ja Belgiasse seiklema ei lähe ning ei võtnud sellepärast suunda ka Pariisi. Meil kummalgi ei ole enam seda tunnet, et tahaks nii hirmsasti midagi näha. Oleme selle reisi jooksul juba piisavalt näinud ja mind on need õiguse eksamid korralikult survestama hakanud kuna need on minu jaoks üligigahüpper olulised. Kui reisi alguses oli ihhihii-hahaha ja ei mõelnudki nendele eksamitele, siis nüüdseks on olukord muutunud. Ühesõnaga otsustasime, et hakkame kodu poole tagasi liikuma.
Gibraltari sissekande olen veel võlgu, aga selle teen siis äkki ülehomme. Homme tegelen õppimisega, sest eksam on 1.juunil ja see on ka ju sisuliselt juba homme😊
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar