Hommikul olime niisiis varakult Auschwitsis juba kohal. Google juhatas meid Birkenausse ehk siis kohta, kuhu ekskursioonina muidu teisena minnakse. Ekskursioonid algavad hoopis teises kohas, seega otsisime seda õiget kohta. Kes otsib, see ikka leiab. Ja leiab ikka sellise koha, kus kollaste vestidega parkimispoisid meie zlotte kätte ei saa 😊 Endiselt säästukuningannad.
Kui Auschwitsi jõudsime, siis olid ukse taga järjekord juba ootamas. Taevas oli pilves, vihma tibas ja see tähendas, et lageda taeva alla küll ootama ei tahtnud jääda. Meil ei olnud vihmavarjusid ega keepe ka kaasas. Ma isegi mitte ei tulnud sellise asja peale. Kuna me eile jalutasime juba terve õhtu vihma käes ja nahast saapad ligunesid ikka korralikult läbi, siis sel korral olime pisut targemad ja panime tossud jalga. Pileteid sai väljast piletiputkast ostetud, üks pilet maksis 21 eurot. Ma arvasin, et see maksab oluliselt rohkem, aga soodne hind meile ju sobib ja piletimüüja oli ka imearmas!😊
Olime taaskord ingliskeelses grupis ja meie ekskursioon algas kell 8.30. Pileteid müüdi muide ID alusel ehk pidid oma nime ütlema ja hiljem küsiti dokumente ka. Keegi muidugi ei vaadanud, kas piletil olev nimi dokumendiga klapib, aga piisas sellest, kui dokumendi sõrmede vahele võtsid. Rinda pisteti meile kleepsud, kus oli info ekskursiooni keele ja kellaaja kohta. Kiidan juba varakult taaskord tõlki – ei mingit susinat, vaid ilus ja selge inglise keel. Kui olime oma kleepsud kätte saanud, siis läbisime turvakontrolli. Kotte kontrolliti nagu lennujaamadeski.
Kleeps rinda, et näha ajalugu
Turvakontroll
Enne seda, kui päriselt hoonete ja territooriumiga tutvuma saime minna, siis tutvustati meile kinosaalis natuke Auschwitzi ajalugu ja loomulikult seda kõige julmemat perioodi.
Tutvustus
Tutvustus kestis äkki umbes 10-15 minutit. Samas ega ma aega väga ei taju, võis pikem aeg ka olla. Igatahes peale seda kogunesime õue ja ringkäik võis alata. Alustasime loomulikult sellest kuulsast väravast, mille hüüdlause kohaselt töö vabaks teeb:
Töö teeb vabaks!
Nüüd, kus ma ise seal ekskursioonil ära olen käinud, siis seda enam tundub ebareaalne, et selline süsteem oli välja töötatud. Mõistus tõrgub nagu endiselt uskumast. Las pildid räägivad enda eest:
Eestist viidi Auschwitzi inimesi Viljandist ja Narvast
Kui ma neid pilte seintel vaatasin, siis see pilt oli üks nendest, mis nagu eriti silma riivas. Me teame, kuhu need inimesed läksid ja mis neid ees ootas. Seda teadsid ka need fotol olevad Saksa sõdurid. Mind kummastab, kui rahulolevate nägudega nad on:
Rahulolevad natsid
Sina lähed tööle, Sina gaasikambrisse.
Alles nüüd märkasin, et üks paar jätab teineteisega hüvasti...
Terve pere kõnnib otse surma.
Krematoorium
Gaasikamber
Zykoln B
Birkenau oli Auschwitzist 7 korda suurem!
Hukatute prillid
Hukatute abivahendid
Hukatute toidunõud
Hukatute jalanõud
Hukatute kohvrid
Vangid tätoveeriti
Vangid said oma märgid
Naisi koheldi samamoodi nagu mehi
Lastega tehti meditsiinilisi eksperimente
Blokis nr 10 tehti naistega eksperimente
Selle seina ees hukati poolakaid
Kes ei allunud või hakkas vastu, leidis ennast pooduna, 12 inimest korraga!
Sealt tuli mürgigaas Zyklon B
Birkenau
Birkenau
Rong peatus
Nende rööbaste pealt toodi miljoneid inimesi
Naiste tsoon
Mälestusmärk Birkenaus
Õhku lastud gaasigambrid ja krematoorium
Järgnevad neli pilti on naiste tsoonist ja originaal barakist. Naised tegid tööd nagu mehedki, 11 tundi päevas. Iga naine tohtis vett kasutada hommikuti 30 sekundit. Tualetis sai käia kaks korda päevas - üks kord enne tööle minemist ja teine kord töölt tulles. Kes õigel ajal häda teha ei saanud, see lasi oma häda lavatsil, kus magati ja see kõik voolas alla järgmistele. Ühel lavatsil magati kuuekesi (silgud pütis). Talvel külmusid inimesed enamasti surnuks, sest õues oli tavaliselt 20-25 külmakraadi. Tavaliselt pidasid naised vastu mõnest nädalast paari kuuni. Oli ka neid üksikuid, kes kauem vastu pidasid, aga neid oli vähe.
Naiste pesemisruum
Ühel lavatsil magas 6 naist
Baraki peale oli kolm ahju.
Ca 700 naist barakis!
Ma ei saa öelda, et see kogemus mu silmi kuidagimoodi avas, sest teadsin neid asju nagunii, aga oma silmaga ajalugu koha peal üle vaadata, annab varasematele teadmistele kuidagi teise tähenduse. Varem oled lihtsat lugenud, aga nüüd oled koha peal näinud. Ekskursiooni ajal oli kohti, kus pildistada ei tohtinud - hukkunuid tuleb austada. Üks koht oli see, kes eksponeeriti hukkunute juukseid ja juustest tehtud tooteid (tekstiili). Juukseid oli seal ühes hunnikus ca 2 tonni.
Teine koht, kus pildistada ei tohtinud, olid kambrid, kus vange piinati.
Auschwitzis kestis ekskursioon veidi alla kahe tunni, Birkenaus ca tund. Kahe koonduslaagrivahel sõidutab konkreetne buss. Organisatoorne pool on väga hästi korraldatud ja kõik toimis hästi. Gruppe on muidugi palju ja aeg ajalt joostakse kokku, aga teineteise segamist väga ei olnud. Oluline on see, et giid räägiks suurepärast ja selget inglise keelt (mida meie giid rääkis).
Sildid bussipeatuses
Kui millegi kallal hädaldada ja nokkida, seda võiks küll vaadata, et lähiümbrus võiks puhas olla. See prügikast kohe riivas silma. Kui turiste on palju, siis sellise kaliibriga muuseumi puhul peaks ikka suutma ümbrust korrastada, sest see laga kohe tõmbab miinuseid jagama.
Ees prügi näinud kast, taamal Auschwitzi muuseum
Eile olime me level kõrgemal autos magamisest, täna olime me level kõrgemal eilsest magamisest. Kui sedasi jätkata, siis võima varsti kusagil sviidis lõpetada. Tuleb vist mingi aeg rohujuuretasandile (loe: autosse) tagasi kolida, et selle hea olemisega liiga ära ei harjuks.
Täna öösel magasime niisiis Brno eeslinnas, väike toake koos pesemisvõimalusega ja hinnaks 43 eurot. Kusjuures Brno on VÄGA ilus linn. Mulle nii tohutult meeldivad linnad, kus on vana arhitektuuri, kõrgeid maju, erinevaid mälestusmärke, palju väikeseid tänavaid jne. Eilse põhjal mulle tundub, et Brno just selline linn ongi.
Vett ja kohvi saame ka :)
Telekas ja puha
Saab valge inimese moodi omas toas pesta ka ;)
Väljast on ka maja täitsa ilus.
Peetruse ja Pauluse katedraal
Kaardid läksid teele! :)
Meil toimub iga päev ikka mingi viperus ka ja ega eile siis teisiti olnud. Kuna mul Poolas postkaarti saata ei õnnestunud, siis Tsehhi jõudes oli mul esimene asi ära korraldada postkaardi ja margi ostmine ning nende postitamine. Otsisime Google vahendusel Brnost postipunkte, leidsime. Mida lähemale sihtkohale sõitsime, seda keerulisemaks sõitmine muutus, sest saime aru, et postkontor asub vanalinnas ja kuhu seal seda autot parkida on. Sisuliselt mittekusagile ju! Ok, jõuame siis ühe katedraali lähedusse (nüüdseks teame, et Peetruse ja Pauluse katedraal), aga kuna see oli niiiiii, niiii ilus, siis Marit tahtis seda katedraali pildistada ja leidis, et pargiks korra ära ja teeks mõned pildid. Sõitsime põhimõtteliselt selle katedraali ette, sest teised autod olid seal ka ja parkisime auto ära. Parkida seal iseenesest tohtis, aga mingisuguste lubadega, mida meil kohe kindlasti ei olnud. Vaatasin peale parkimist kohe, et kõikidel teistel on akende peal paberi. Katedraal on põhimõtteliselt üks Brno suurimaid turistimagneteid. Marit lõi käega ja ütles, et teeme kiirelt pildid ära ja siis sõidame minema. Diil! Tegime need pildid ära. Tahtsin postkontorisse edasi minna, sest pool tundi oli ainult sulgemiseni jäänud. Mitte Marit ei võtnud autot ja me ei sõitnud sealt autoga ära, vaid auto jäigi sinna ja me läksime hoopis linna avastama. Noh, nüüd tuleb vaadata Säästukuningannade mõttemaailma - üks päeva ärkavad 5.30, et trahvi mitte saada ja järgmisel päeval on täitsa vabatahtlikult nõus parkimise eest seda trahvi maksma. Olime mingi paar tundi linna peal. Ühel hetkel jõudsime oma tuuri pealt tagasi. Auto juurde kõndides naersime, et trahvi elame me üle, aga kõige hullem oleks see, kui auto on treilaga ära veetud. Meie sõiduk oli endiselt omal kohal ja trahvikviitungit ka ei olnud! Oh seda rõõmu ja naermist, et vot nii tuleb vanalinnas parkida! Hakkasime siis autoga ära sõitma ja mida meie väikesed silmad näevad! Seal sissesõidul oli vahepeal maa seest postid välja tulnud ja me ei saagi üldse välja! Meile avanes autost selline vaatepilt:
Postid on ees!
Alguses ajas korra naerma, aga kui mulle kohale jõudis, et me nagu päriselt ka ei saa välja, siis hakkasin juba mõtlema sellele, kuidas patrull eraldi kohale sõidab ja meile veel ERITI SUURE trahvi välja kirjutab. Jäime enne poste seisma ja mõtlesime, et mis nüüd edasi saab. Marit arvas, et prooviks lähemale sõita ja äkki lähevad postid eest ära. Ja teate, mis juhtus? Post vajuski eest ära!! Te ei kujuta ette, kui palju nalja see meile tegi! Me ei pannud parklasse sõites neid poste isegi mitte tähele :)
Loo moraal: võta asju iisisti :)
Ja postid uuesti ees!
Eilne sõitsime kusjuures kõigest 346 km.
Täna on plaanis koobastesse minna ja peale seda Austriasse edasi. Meil Austria plaanid täielikult puuduvad, ei teagi, mida seal vaadata või teha.
Nüüd siia lõppu kõige olulisem info: Tsehhis on võilill ära õitsenud! :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar