Prantsusmaal me niisiis ei ööbinud ja Saksamaale jõudsime üsna pimedas. Kella 22 ajal parkisime end ühe suure bensuka parklasse ja otsustasime, et kuna teemaksude, kütuse ja shoppamisega olid igasugused rahalised limiidid ületatud (mitte, et meil mingid limiidid kehtestatud oleks, aga meile endale meeldib nii mõelda), siis ööbime autos. Seda enam, et kõige odavam öömaja, mis seal läheduses leidsime, oleks 130 eurot maksnud ja me lihtsalt ei raatsinud selle voodi eest nii palju maksta. Öö oli väga ebamugav. Kolm korda oleme selle reisi jooksul niisiis autos maganud. Kui Poolas oli magamine enam-vähem ja Veneetsias magasin nagu lapsuke, siis Saksa ööbimine oli väga ebamugav. See tulenes sellest, et enne seda oli nagunii kolm päeva horisontaalis oma lõputööd kirjutanud ja need magamis-lihased olid juba tuimad. Autos magades on ju asendid suhteliselt piiratud, päris kõhuli ikka ei pööra!
Ühesõnaga elasime selle ebamugava öö kuidagimoodi üle. Mõtlesime, et jõuame Saksast kiirelt läbi, aga reaalsus oli see, et venisime seal nagu tigu. Teedel, kus tegelikult mingeid kiirusepiiranguid polnudki (ja oleks võinud kasvõi 200-ga sõita), sõitsime korraks 160-ga, siis pikalt jälle 50-60-ga. Kogu aeg oli mingi remont ja ummikulaadsed asjad. Oli pühapäevane päev ja autosid meeletult palju. Kuhu need kõik sõitsid?! Põhimõtteliselt kogu Saksa tee oli üks suur tiksumine. Marit oli ka kõrval (ta roolis) täitsa äksi täis, et mis kiirteed need sellised on! Kui olime Sakas ca 500 km sõitnud, siis tegime ühes suures parklas pausi – viskasime teki murule ja lihtsalt lesisime seal oma pool tunnikest.
Jee! Õnnestus korralikult pikali visata ja sirutada!
See mõte, et me kiirelt koju jõuame hakkas kergelt hägustuma, sest see Saksa venimine võttis hoo korralikult maha. Poola jõudsime üsna OK ajal, aga kuna eelnev öö oli meil üsna räbal, siis powerit meil väga polnud ja sõidu lõpus ei unistanud me muust kui voodist ja duššist. Otsustasime öömajale ära minna ja vaatasime, mida GPS meile pakub. Esimese valikus kohti ei olnud. Jumal tänatud, et ei olnud, sest teise valikuga sattusime me põhimõtteliselt Paradiisi! Teadlikult kirjutan suure tähega.
Bookingus oli öömaja hinnanguks 9,1 punkti ja ööbimine maksis ainult 57 eurot. Juba maja ette sõites vajus meil suu lahti, sest keset ei midagi oli selline suurepärane majutus püsti pandud. Väga ilusti hooldatud roheala (klõpsisin täna hommikul pilte ka, sest saabudes oli juba videvik). Tõesti olime keset ei midagi. Koht jäi vahetult kiirtee äärde, selline väike koht nagu Cieśle ja ööbimiskohaks Hotel Amber Business & SPA.
Mänguala ühes maja otsas
Mänguala teises maja otsas
Registratuuris oli mõnusalt meeldiv vastuvõtt. Administraator rääkis hästi püüdlikult inglise keelt ja naeratas kogu aeg. Selline hästi hea tunne tekkis. Jõudsime hotelli veidi peale kell 21 ja kui olime end sisse reganud, siis öeldi meile, et saunad on ka valmis, et kui soovime sinna minna, andku me ainult teada ja meile tuuakse hommikumantlid! Me olime täitsa pahviks löödud! Sõiduväsimus oli nagu peoga pühitud. Tuba ja üleüldine mulje hoonest oli väga hea. Käisime kiirelt dušši alla ära ja pesime oma eelneva päeva mustuse maha. Otsustasime seejärel, et lähme istume ikka saunas ka, kui sellist võimalust juba pakutakse. Kui küsisin, et mis kellani saun lahti on, siis vastati, et ametlikult kella 22-ni, aga kui me soovime, siis võime kauem ka olla. Olime täitsa pahviks löödud, et selline vastutulek! NB! Sauna kasutasime ikka kuni 22-ni, sest ei tahtnud hotelli külalislahkust ära kasutada, aga sauna jõudes vajusid meie lõuad järjekordselt põrandani! Oleksime nagu tõesti paradiisi sattunud! No vaadake
ise:
Lebotoolid
Mullivann
Puuküttega saun
Ja üksinda mõnulemine!
Saun oli ainult meie päralt, sest peale meie ei olnud seal kedagi. Saunas ootasid meid kaks veepudelit, saunalaval rätikud. Kusjuures tegemist oli puusaunaga! Saunatemperatuur meeldivalt 60-65 kraadi vahel ja väga mõnus oli seal mõnuleda. Istusime ja ainult ahhetasime. Meil tõesti ei olnud sõnu! Poola jõudes soovisime kõigest voodit ja dušši, aga sattusime sisuliselt Paradiisi ja seda kõigest 57 euro eest! Reisi lõpus on meil hakanud nende öömajade valikuga täitsa vedama 😊 Oleme vist midagi õppinud või teatud oskused omandanud. Kes oma sõidumarsruudil Cieślest möödub ja öömaja vajab, siis julgeme vägagi soovitada. Wifi oli automaatselt (ilma koodideta) ja väga kiire.
Tuba oli ka suurepärane. Voodi oli hästi hea, madrats täpselt õige, tekk ja padi ka, voodipesu mõnusalt siidine. Ainult kiidusõnad! Kapil oli kaks gaseeritud veepudelit. Klaaspudelis kusjuures, mitte plastist. Noh, nende pudelitega sai natuke nalja. Marit vaatas ja otsis avajat, et pudelit avada - ei leidnud ja jättis pudeli sinnapaika. Ma võtsin ise pudeli ja kiitsin Maritile, et vaata kui hea, et ma ühe pudeliga teist pudelit avada oskan ja kork lendas pealt ära. Hakkasime tõsisemalt mõtlema, et kuidas siis mitteoskajad neid pudelid lahti saavad ja alles siis vaatasime, et tegemist on keeratavate korkidega (nagu õllepudelitel)! Daaa! Annab ikka nii blond olla!
Mina vaatasin õhtul veel telekast Poola saateid. Kusjuures kanalid olid seadistamata ja ma jamasin mingi pool tundi, et pilt ette saada. Mina, maailma kõige kaugem tehnikainimene, suutsin enda närvi säilitada ja igasugu katsetuste peale sain läbi antenni kolm kanalit kätte! Kuna telekas oli poolakeelse juhendiga, siis arvata võib, et mitte midagi ma sellest aru ei saanud. Kui pildid lõpuks ette sain, siis olin enda üle ikka ääretult uhke. Telekast tuli päris huvitava formaadiga tõsielu saade. Põhimõtteliselt üks pool kahtlustab, et teine pool teda petab, et selles veenduda, siis palgatakse eradetektiivid asja uurima ja andmeid koguma (ja filmima!). Filmitud materjal sisaldas sisuliselt kõike: raha lugemisest korraliku seksini. Alguses arvasin, et see kõik on lavastatud, aga vaadates petetud ja petnud inimese reaktsioone (karjumist, peksmist, laamendamist), siis need tundusid ikka väga ehedad ja ei tea, kas sellist asja ikka päris järgi näitleks. Kuna tegemist on puhtalt jälitustegevusega, siis Eestis ei saaks eluilmaski sellise formaadiga saadet teha. Tundub, et Poolas saab!
Selle reisi jooksul olen ma sisuliselt igas riigis tabanud ennast mõttelt, et tahaks selle riigi keelt osata (välja arvatud Prantsusmaa, sest see tundub mulle nagu kuuteadus ja selle keele kõla mulle ei meeldi). FB-st jooksis millalgi läbi tabel, kus oli välja toodud kui kaua mõne keele õppimiseks aega kulub. Eesti ja soome keel olid siis sellised, mis olid kõige keerulisemad, aga teised keeled jäid kõik sinna aasta sisse. Palju õnne meile, kes me eesti keelt kõneleme 😊Mis teeb siis? Hakkab tulevikus saksa ja hispaania keelt õppima w? Noh, siis kui ülikool lõplikult läbi on saanud. Samas…meie õigus põhineb Saksa õigusel ja kuna magistritöö on ees ootamas ja algallikad on saksakeelsed, siis olekski saksa keele õppimisega mõistlik juba suvel alustada! Hahahahaa, mina ja minu tegemised! Tundub utoopiline, aga kui ma soome keelseid õigustekste suutsin peale Soome kolimist aasta pärast lugeda, Soome kohtusse hagi koostada ja kohtus veel võita ka, siis miks ma ei võiks saksa tekste kahe aasta pärast lugeda, onju 😊 Saab näha! 😊
Hotelli hommikusöögist ka! Hommikusöögi eest maksime 11 eurot/per inimene. Valik oli lai ja olime sellega väga rahul:
Terve eilse päeva tegin tööd ja Gibraltar jäi kirjutamata.
Hakkan nüüd kirjutama! 😁😁😁😁Endalgi raske uskuda, et kas ikka hakkan.
Eile õhtul pidin kusjuures kreepsu saama, sest arvuti ei võtnud enam pilti ette, aga arvutis on mul ju lõputöö ja kõik töö asjad ka. Küll ma siis kirusin ennast, et miks ma ei võiks kõvakettal või mälupulgal oma tähtsaid asju hoida!!! Mõeldes, et ma pean tervet eilset tööpäeva uuesti nullist alustama, tekitas kerge stressi. Proovisin õhtul hilja arvutit uuesti käima panna ja pilt tuli ette - arvata võib, et tõmbasin kõik olulised asjad mälupulgale ära! Lõputöö oli mul õnneks meilis ka ja selle sain plagiaadikontrolli ära saata, aga ikkagi! Ma ei pea selliste asjadega riskima! Äkki nüüd õppisin sellest ehmatusest! Mul on tegelikult töö jaoks eraldi arvuti, aga üsna tihti oli vaja loengutega samal ajal tööd ka teha (kusagilt tuleb ju aeg võtta, et leiba teenida!), siis on kooliarvutist sujuvalt tööarvuti saanud. Suvega teen arvutil puhastuse, sest pedagoogika kaob nüüd kõrvalt ära, alles jääb ainult õigus ja äkki siis suudan end kuidagi distsiplineerida. Karta on, et mitte, aga proovida ju võib.
Hästi, võtan nüüd Gibraltari pildid ette ja hakkan nende põhjal juttu kokku panema.
Kaunaseni on muide 400 km.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar