kolmapäev, 3. mai 2023

Wieliczka soolakaevandus

 Soojenduseks kirjutan natuke soolakaevanduse faktidest.

13.sajandil rajati Wieliczkasse soolakaevandus. Ennevanasti oli sool põhimõtteliselt kulla hinnaga, mis tähendas rikkust, piirkonna arengut ja linna tekkimist. Nüüdseks on sool odav, kaevandus suletud, aga linn jäi. Wielicka soolakaevandus on Poola ajaloomälestis ja see on ka UNESKO maailmapärandi nimekirjas. Kaevandus ise ulatub 327 meetri (!!) sügavusele ja kokku on seal ca 300 km-t käike (!!). Külastajatel on võimalus kaevandusega tutvuda ca 3 km pikkusel maa-alal, kus suurimaks sügavuseks on 135 meetrit. Soolakaevandust on varasematel aegadel külastanud väga kuulsad inimesed alustades Goethe ja Chopini ning lõpetades Bill Clintoniga. Teise maailmasõja ajal tahtsid natsid soolakaevandust relvatööstuse sunnitöölaagrina kasutada, sinna jõuti viia juba ka 1700 vangi, aga reaalne töö pihta ei hakanud, sest oli aru saada, et Sakslased hakkavad sõda kaotama ja vastased olid juba liiga lähedal.
Need olid faktid, aga aitab nendest ja lähme asja juurde 😊

Wieliczkasse jõudsime millalgi lõuna ajal, kuna sellest on juba ööpäev möödas, siis ei maksa isegi mitte loota, et ma täpseid numbreid mäletaksin. Kui olime linna jõudnud, siis sõitsime ühest kõrgemast hoonest mööda, mis tundus turistimagnet olevat. Kuna kollastes vestides mehikesed tegelesid seal parkimise korraldamisega, siis järeldasime, et oleme õiges kohas. Säästukuningannad otsustasid, et nemad küll parkimise eest 30 zlotti välja ei käi ja pargivad auto natuke eemale. Lisaks säästetud 30 zlotile on säästukuningannadel ju päeva jooksul sammukesi ka vaja saada, sest kes see ikka suvel kakukesena ringi tahab veereda, eksole. Leidsime parkimiskoha ca 500-600 meetrit eemal. Kuna seal oli parkimismärk koos ümbrikuga, siis ei saanud me aru, kas see on tasuline parkimine või mitte. Seal jooksis parasjagu samuti üks kollase vestiga mehike ringi ja küsisime, et kas parkimine on tasuta. Ta tõstis pöidla püsti ja ei teinud rohkem midagi. Järeldasime, et ju siis on. Mina olin üsna veendunud, et tegelikult on see tasuline parkimine ja kui me oma ringkäigult tagasi oleme jõudnud, siis on trahvikviitung meid tervitamas. Parkisime auto siiski sinna, sest ega muid valikuid väga polnud. Auto juurest ära minnes kõndis vestiga mehike meist uuesti mööda, Marit naeratas kelmikalt, lootes, et sellise naeratusega tüdrukule ju ometi trahvi ei tehta. Kuna mina neid sarmikaid naeratusi teha ei oska, siis ma ei hakanud isegi mitte üritama 😊

Meie kõrge hoone

Jõudsime sinna kõrge hoone lähedale ja hakkasime aga rõõmsalt pilte klõpsima. Ikkagi turistid ju ja esimene sihtpunkt! Pildid klõbistatud, läksime pileteid ostma. Omast arust siis! Vaatame, et inimesed tulevad, ise valivad, ise ostavad, aga pangakaarti kusagile sisse ei torka. Ei ole Maritil seda telefoniga maksmist, minul ammugi mitte. Hakkasime juba kartma, et kuna me oma pangakaartidega nii vanamoodsad oleme, siis me ei saagi sisse. Üks teenindaja juhendas aegajalt piletite ostjaid ja küsisime temalt, et kuidas ning kust me piletid osta saame. Ta vastas midagi, aga ma ei saanud aru mida.
Marit palub: „Kas te saaksite palun inglise keeles rääkida.“
Virge: „Ta rääkis inglise keeles!“
Kuna see inglise keel koosnes praktiliselt s,z,s,z,r,z,s,w – tähtedest, siis oli meil väga keeruline sellest aru saada.

Küsisime uuesti ja kuna ta sai aru, et me soolast räägime, siis küsis, et kas me tahame soolakaevandusse minna. Noogutame, et tahame jah. Sellepeale öeldi, et see ei ole soolakaevandus, see jääb hoopis sinna poole ja näitas meile suuna ette. Meil jälle nalja kui palju, sest omast arust olime kaevandusse minemas ja tõsimeeli uskusime, et see suur ehitis ongi kaevanduse maapealne osa.

Läksime siis juhatatud suunas. Leidsime õige koha üles ka. Inimesi oli nii palju ja me ei teadnud, kuhu me nüüd järjekorda seisma peame?! Vahet ei ole – jäime esimesse ettejuhtuvasse järejekorda. Kui Marit sabas seisis, otsustasin mina ringi vaata ja aru saada, mis me nüüd õigupoolest tegema peame. Sain aru, et läksime valesse järjekorda. Ok, saime nö õigesse gruppi – individuaalsed ja inglise keelt kõnelevad inimesed. Vihma tibas, ronisime varju alla ootama. Ühel hetkel hakatakse inimesi sisse laskma. Aparaat loeb inimeste telefonidest ja paberitelt QR-koodi. No kolm korda võite arvata, kas meil oli midagi näidata, kus QR-kood peal oleks olnud. Loomuliult mitte!!Ok, hakkasime siis otsima, kus pileteid müüakse. Üles leidsime! Ühe pileti hind 126 zlotti (31 euri), tudengid said sisse 116 zlotiga, aga mulle anti mõista, et ainult alla 25-aastased saavad seda soodustust. Pidin tõdema, et olen natuke vanem ja pidin samuti täispileti ostma 😊

Grupid saavad kaevandusse kellaajaliselt ja meie aeg piletil oli 14:25. Jäime sinna inglise keele telgi juurde seisma ja igaks juhuks küsisime, et kas me saame ka eelmise grupiga liituda. Väike kontroll ja saimegi sisse. Me olime muidugi õnnelikud, et niisama ootama ei pidanud – sel hetkel oli see nagu väike lotovõit või nii 😊 Soojenduseks saime umbes 60 meetrit mööda puidust treppe maa alla liikuda. Ühel trepil oli kuus astet ja treppe oli kokku ma-ei-tea-kui-palju, aga nii palju, et pea hakkas ringi käima, kui kiirelt alla liikusime. Alla jõudes liitus grupiga giid. Pean kiitma tema inglise keelt ja huumorisoont. Aga siit nüüd pilte soolakaevandusest:

60 meetrit treppi - liigume maa alla


Legend soolas peituvast sõrmusest


Loomad viidi maa alla ja sinna nad jäid


Soolakuningas

Lähme veel sügavamale


Sool, sool ja veel kord sool

Püha õhtusöömaaeg

Kõik on soolast


9 meetrit sügav!
Turistid

Oleme 130 meetri sügavusel









Siit välja

Sealt sisse
Kes mida pildistab :)

Ekskursioon lõppes sobivalt enne suveniiripoodi ja söögikohta. Kõik olid vabad ja said siis otsustada, kas lähevad kohe üles või jätavad sinna alla oma raha ka. Me naersime, et meie käest nad küll oma raha kätte ei saa ja hakkasime väljapääsu otsima. Kui olime söögikohta jõudnud ja nägime, mis söögid seal on, siis mõtlesime ümber. No ja kui tihti me ikka maa all sööme, eksole. Kusjuures maa all oli söök odavam, kui esimesel õhtul bensukas (11 euri), sest minu kartuliga liha, sai ja mahl maksid kokku 8,50 eurot ja Mariti lasanje alla 5 euro. Täitsa imestasime selliste hindade üle.

Maa alt üles tõi meid lift. Kui oleks jala pidanud tulema, siis oleks sinna vist oma elu jätnud 😊 Ok, see oli nali. Meie oleks ilmselt ellu jäänud, aga paljud oleksid küll abi pidanud vajama. Tegelikult ei oleks isegi mõeldav, et jala peaks üles tagasi ronima, sest siis oleksid seal totaalsed ummikud. Kui olime tagasi maa peal ja hoonest väljunud, siis ei saanud me üldse aru, mis suuna me linnas võtma peame, sest hoone oli hoopis teine. Mõtlesin, et mis siin ikka keerulist saab olla, vaatame ühe nurga taha või siis teise ja näeme seda suurt hoonet, mille pähe me arvasime kaevanduse olevat ja siis liigumegi sinna. Iisi ju! Liigume ühes suunas – „õiget“ hoonet ei paista, liigume teise – ikka ei paista. Siis tuli mõte, et näitame mõnele inimesele sellest hoonest pilti, et küll tema oskab siis suuna kätte anda. Näitasime. Inimene ütleb: „Oi, see hoone on siit nii kaugel, te peaksite sinna kindlasti autoga sõitma!“ Me vaatame Maritiga teineteisele lollide nägudega otsa ja arutlesime, et nii pikalt me seal maa all ka ei kõndinud, et tagasi minemiseks auto peaksime võtma. Arutlesime, et võibolla maksimum 3 km, rohkem küll mitte. Läksime sinna hoone juurde tagasi, kust välja tulime ja vaatasime, kuhu suunas mass liigub ja läksime nende järgi. Saimegi õigele teele. Oma kaevanduse piletitega proovisime sinna suurde hoonesse ka saada, arvates, et äkki on mingi ühispilet või midagi. Tutkitki, ei saanud me sinna sisse. Kõndisime auto juurde mõeldes, kas oleme trahvi saanud või mitte.
Mis te arvate?
Trummipõrin, pasunakoor, pingete kruvimine – ok, ok, ei saanud! Läks hästi ja Mariti naeratus vedas meid ikka välja. Mina ise oleks tahtnud veel Schindleri tehasesse minna, aga kuna me kell 17 saime sealt kaevandusest alles tulema ja tehas oleks 18 kinni pandud, siis me ei näinud mõtet sinna kiirustada.

Hakkasime vaikselt öömaja peale mõtlema ja võtsime suuna Krakowisse. Kuna meil esimene öö sai autos veedetud, siis selle õhtu soov oli voodi ja pesemisvõimalus. Õhtul tahtsime ka Krakowi vanalinnas jalutada, seega vaatasime ööbimispaikasid põhimõtteliselt vanalinnas. Toksisin bookingusse sisse 2 inimest ja üks öö ning saime palju toredaid pakkumisi. Kuna me mingit luksust taga ei aja, siis panin filtri nii, et odavamad enne. Päris naljaks oli lugeda, et 2 inimest saaks põhimõtteliselt Krakowi südalinnas öö 17 euroga ära veeta. Piltide peal tundus täiesti normaalne öömaja olevat. Parkisime auto ära ja hakkasime seda siis otsima. Leidsime aadressi üles, aga kus need ööbimispaigad on, see jäi küll arusaamatuks – ei ühtegi silti ega midagi. Hakkasime kuulutust uuesti vaatama ja siis saime aru, et tegemist on üldse mingisuguse ühistoaga, kuhu on võimalik paigutada 8 inimest. Sellest me küll huvitatud ei olnud, et mingite võõrastega tuba jagada. Otsisime järgmise öömaja, kus oleks kindlasti eraldi tuba, parkimiskoht ja pesemisvõimalus. Leidsime, 38 euri eest. Kuna kell hakkas juba tiksuma, siis tegime bronni kohe ära, et öömaja ikkagi olemas oleks. Kaks ööd autos olla, oleks juba liig olnud. Kui bronn sai tehtud, siis hakkasime seda kohta otsima. Selle üles leidmine oli täpselt samasugune jamamine nagu esimese kohaga. Seisame maja ees, aadress meil on, aga MITTE KUSAGIL ei ole ühtegi viidet, et kusagil mingi öömaja on. Kuna samas majas olid kauplused, siis mõtlesime, et küsime nende käest. Näitasime aadressi ja küsisime, et kas tegemist on sama aadressiga. Saabus hetk, kus suu oleks tahtnud maha vajuda. Inimene töötab SAMAS majas ja ta ei saa aru, et tegemist sama kohaga on!? Ta küsib hoopis vastu, et kas meil pole telefonis netti, et ise vaadata ei saa. Teatan pidulikult, et nett on olemas ja see näitabki seda maja. Tädi toksib enda telefoni ka sama aadressi sisse ja tõdeb, et on jah sama aadress!! Eee?? Käib koos meiega korra ümber maja ja ütleb, et tema ei tea majutusest midagi. Noh, vähemalt sai oma töökoha aadressi teada!

Noh, kuna me targemaks ei saanud, aga hoone oleks justkui õige, siis helistasin numbrile, mis bronnides edastati. Õnneks vastati. Selgitasin asja ära, et oleme õigel aadressil, aga ei näe ühtegi viidet või silti majutuses, veel vähem majutuskohta ennast, sest kõik tundus kaubandushoone olevat. Teiselt poolt toru öeldakse, et minge kolmandale korrusele ja ustest saate koodidega sisse. Jah, läheks küll, aga KUHU!? Kus see kolmas korrus on. Kokkuvõttes helistamisest suurt tolku polnud. Seisame nõutult ja ise naerame. Terve õhtu on vihma sabistanud ja olime nagu märjad kassipojad. Kerge kodutu tunne tuli korra peale, aga samas oli see nii naljakas. Hoonel oli üks kangialune, läksime sinna ja seal oli üks uks. Mõtlesime, et lähme ja proovime sealt. Saime nö välisuksest sisse. Hakkasime mööda treppe edasi minema, et seda kolmandat korrust leida. Kõnnime kolm korrust ära – ei midagi! Marit arvas, et esimene korrus on äkki hoopis null-korrus ja läksime ühe korruse veel. Ja hoplaa – oligi koodiga uks! Edasine oli juba lihtne. Vaatasime oma toauberiku üle. Leidsime, et see on kõrgem level, kui autos magamine ja seega tuleb rahul olla. Noh, ega 38 euri eest rohkem saakski. Voodi oli, pesta sai, putukaid ka ei näinud. Kuna majutus reklaamis ennast parkimisvõimalusega, siis hakkasime vaatama, et kuhu me selle auto siis pargime. Helistasime tagasi ja küsisime, et kus me auto parkida võime. Seepeale vastati, et eraldi parkimist ei ole ja parkida saab tänaval raha eest 😊 Ööbimispaik oli iseenesest hea koha peal, ca 300 meetrit vanalinnast. Selles osas meil ühtegi halba sõna öelda ei ole.

Meie tudula

Marit tutvub :)

Kui olime asjad tuppa ära viinud, siis otsustasime, et lähme jalutame linna peal ka. Kogu õhtu tibas kerget vihma, aga vaatamata sellele oli linnas palju rahvast. Olen hakanud reisidelt kaasa ostma riigilipuga tasse ja tahtsin Poola tassi ka osta. Mulle need tavalised tassid ei meeldi ja seetõttu näen oma tasside otsimisega üldiselt ka vaeva. Ühes müügikohas nägin sellist tassi, mida ostaksin. Õigemini ma seisingi seal ja kavatsesin osta, aga müüja isegi ei vaadanud me poole, sest tal oli parasjagu kaasa tegemine pooleli. Ta silmanurgast nägi, et me arutasime ja olime huvitatud, aga ta tegeles ainult oma kassaga ja tema poolest võisime me zlotid omale jätta. Nii ma oma Poola tassist ilma jäingi.

Natuke Krakowit:






Peale jalutuskäiku käisime sõime söögikohas kõhud täis, et seejärel oma luksussviiti magama minna. Olime peaaegu ööbimiskohas, kui Marit küsib, et kus ta kott on! Minul läksid silmad suureks ja vaatasin, et kotti polegi. Hakkasime mõtlema, et millal me seda viimati üldse nägime. Mina ei osanud üldse selle kohta midagi öelda, Marit ütles, et tal on ka selle kohta täielik mäluauk. Samm kiirenes, et tuppa vaatama minna. Pean siinkohal märkima, et kotis olid dokumendid, sularaha ja palju muud huvitavat. Astusime tuppa ja nägime, et kotti ei ole. Minul tõusis sel hetkel küll vererõhk 653930575 peale ja kiirendasin sammu, et söögikohta tagasi minna. Marit jooksis põhimõtteliselt minu järgi ja jäi mulje nagu minu kott oleks kadunud. Taas õues olles hakkasime fotosid vaatama, et millal kott viimati fotole jäi. Kotti ei olnudki fotodel. Seejärel võtsime suuna hoopis autosse ja imede ime - kotike seal lesiski. 

Eile kaotasin mina oma veepudeli, täna Marit oma koti - mis homme? Ok, et nüüd poliitkorrektne olla, siis minu veepudel ilmus auto esiistme alt välja ja Mariti kott ei läinud ka kaduma.

Täna pidime kell 6 oma auto vanalinnast ära ajama, sest infotahvel ähvardas 300-zlotise trahviga. Meie, säästukuningannad, ju trahvi ometi maksta ei taha. Samas oligi hea, et asjad sel viisil jälle kokku jooksid, sest Auczhwitzi avatakse kell 7.30 ja oleks hea enne suurte hordide saabumist kohal olla.

Jõudsime kohale 7:45 – hordid olid juba ootamas, aga sellest siis juba homme.

NB! Täna sai sõidetud 450 km-t.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Gibraltar

Enne Gibraltarile jõudmist käisime ju Tarifal ka ära. Kirjutan sellest ka kiirelt paar rida. Need paar rida võivad muidugi lohisevaks pikaks...