Endiselt Hispaanias

Palun kergemat karistust, et nüüd nii mitu päeva kirjutanud ei ole. 

Meil olid klassivenna ja tema perega nii toredat päevad-õhtud, et ei olnud mahti kirjutada. Täna reisisid nemad Eestisse tagasi, meie parkisime end paariks päevaks Benalmadenasse, et seejärel samuti vaikselt Eesti poole tagasi liikuma hakata. 

Me harjusime oma luksusliku peatuspaigaga juba täitsa ära, et jõudes meie tänasesse öömajja, siis oli meil viu-viu selle asja kohta ja viu-viu teise asja kohta. Tegelikult ei ole hullu midagi, sest öömaja on sisuliselt kohe mere ääres (maksimum 1 minut kõndimist), kööginurk on, pesemisruum on, voodi on ja ilmatuma suur telekas on ka (kust mul praegu Eurovisioon taustaks käib). Lisaks on siin väga ilus promenaad, kuhu homme õhtul pikemalt sumisema plaanime minna. 

Võrdlust siiski ka. Enne tänast:

Mahtusime kõik laua äärde

Kööki mahtusime ka :)

Õhtuste sumisemiste koht

Alates tänasest: 2 ööd ja 102 eurot - ajab asja ära küll :)

Magada saab

Süüa saab ka teha, kui tahaks

Isegi pesta saab!

Promenaadil jalutada ka!

Tahaksin nii väga Gibraltarist kirjutada, aga mu lõputöö karjub juba nii kõvasti, et stressitase võib varsti sinna levelile tõusta, millest mul aimugi pole. Milleks riskida, eksole? 😉

Homme püüan oma parandustega ühele poole saada ja selle lõputöö lõplikult valmis saada! Annaks taevaisa mulle homseks loovust ja jooksvat sulge ning nii palju arusaamist, et ma TÕESTI pean selle töö homme valmis saama! 🙏Virge on kõnelenud!

Gibraltaril saime kõvasti elamusi ja tegime loomulikult ka huumorit! Pilte on ka sadu, nii et  Gibraltari muljeid kirjutan siis, kui Hispaaniast Eesti poole tagasi liikuma hakkame ehk ülehomme ehk neljapäeval ehk 18.mail . Igaks juhuks mainin ära, et ega me kuu- ja nädalapäevadest väga midagi ei tea ja minule tuli üllatusena, et juba 16.mai on!

Nüüd palvetan, et mul homme kirjutamiseks vaim peale tuleks ja see vaim minuga vähemat 4-5 tundi oleks! 🙏😃

Eestimaine lahkus Hispaanias :)

Nüüd on meil puhkus!

Eilse päeva veetsime lihtsalt niisama, ärkasime ja sõime toeka hommikusöögi. Mitte ei olnud „mamma pannkoogid“ (ironiseerides Itaalia kodumajutust), vaid Maido omlett. Endine klaasivend, keda mina ei ole võibolla 25 aastat näinud (aga kellega me igal aastal ikkagi sünnipäeva õnnesoove vahetame!) oli parasjagu oma perega puhkusel ja teades, et me Maritiga sellisel tripil oleme, kutsus meid Hisplaanias enda juurde peatuma.
Saabumise õhtul ülejäänud pererahvas juba magas, aga klassivend võttis meid ääretu lahkuse ja armsusega vastu. Võttes arvesse, et me ei ole reaalselt aastakümneid näinud, siis taaskohtumine oli selline nagu oleksime alles eelmisel nädalal kõik koos koolis käinud. Lihtsalt nii äge! Osade inimestega ongi nii, et ükskõik kui palju aastaid vahele jääb, on tunne selline, et alles nägime ja et aeg jäigi seal seisma, kus lahku läksime. Tema on üks sellistest inimestest.

Marit, Maido ja Virge :)

Hommikul tutvusime klassivenna abikaasa ja lastega. Abikaasa võttis meid samuti hästi soojalt ja südamlikult vastu, tekkis kohe selline hea ja vaba suhtlemine. Minul on uute inimestega üldiselt selline oota-vaata-hinda-otsusta-tutvumine, tema puhul sellist tunnet isegi mitte ei tekkinud. Tundsime, et olime nende juurde tõesti oodatud.

Siin me nüüd siis oleme.
Naudime mugavat ja avarat elamist, päikest ja basseini, veini ja Hispaania roogasid.
Ütlesime klassivennale, et me maksaks ka oma olemise ja olengu eest, sest meil on imelik täitsa muidu olla. Ta keeldus kategooriliselt.
Me oskame seda hinnata. Päriselt!

Vaade rõdult

Euroopa-rändurid saavad sellist luksust nautida :)

Elu nagu lill ju :)

Kui kunagi oma Pokumaa turismitalu valmis saan ja tema pere Haapsalut avastama tahab tulla, siis nende jaoks on külalisetemaja võti kreegipuu küljes alati rippumas! 

Mul on juba ammu mõttes olnud see, et lisaks elumajale on plaanis Pokumaale ehitada külalistemaja (millest ma muide ehitamist alustangi!) ja seda pikemaks perioodiks „vahetama“ hakata – a la keegi tahab Küproselt, Uus-Meremaalt, USA-st, Saksast, Jaapanist Eestisse tulla, siis tule – oled oodatud ja mina lähen Sinu kodumaale, Sinu koju. Kasvõi eestlased, kes üle ilma laiali on, aga kellel ei ole Eestis enam kohta, kuhu tulla, siis – tere tulemast! Selleks ajaks on Pokumaa kindlasti välja ehitatud, grillinurgad, saunad, päris loodus, linnulau ja hommikune kaste. Mulle nii meeldib see mõte ja nüüd sedasi ringi sõites on see plaan üha enam kinnisideeks saamas. Mina olen alati tahtnud näiteks Islandile minna, Uus-Meremaale, Peruusse, Kameruni, Senegali. Kindlasti on seal inimesi, kes tahaks Eestisse tulla. Kas just kindlasti, aga äkki on. Ühesõnaga üks osa Pokumaast saab kindlasti olema selline, mis on külalistele suunatud. 

AINULT Eurojackpoti rahasüst on veel puudu, et seda kõike kiirelt üles ehitada 😊

Eile oli päev, kus reaalselt paigal olime. Kusagile ei sõitnud, midagi ei teinud – lihtsalt olime. Isegi arvutit ei teinud lahti. Õhtul viis klassivend kogu oma praeguse naistekamba sööma (kokku siis viis naist!), sõime musta värvi paellat – maitses imehästi.

Must paella mereandidega

NB! Toitumisetraumast olen üle saanud ja rõõm on minu silmis tagasi 😊

Põhjamaa tüdruk tahab niimoodi hommikuti süüa ja piima kohviga juua :)

Tänase päeva sihtpunktiks oli Gibraltar. Kahe autoga läksime, klassivend sai ringtee ummikust kohe välja, aga meie jäime sinna natuke kinni, sest autosid oli palju ja jalakäijaid ka. Kui ummikust välja saime, siis hakkasime klassivenna autot nö taga ajama.
Nüüd on nende auto! Ei ole!
No see valge on küll nüüd nende oma – ei ole!
No see! Ikka ei ole.
Kui kuues valge auto ka nende oma ei olnud, siis lõpetasime loendamise ja „jälitamise“.

Silmates kaugel järjekordset valget autot ütles Marit: „Ma luban oma kleidi ära süüa, kui ees nüüd nende auto ei ole!“
Jõudsime autole natuke lähemale. „Palun ole õige auto, palun ole õige auto, ma ei taha oma uut kleiti sööma hakata!“
Vedas! Auto oli õige ja kleit jäi nosimata!

Gibraltaril oli äge, aga kirjutan sellest homme, sest pühendame end nüüd Eurovisiooni lainele. Selle aasta Eurovisiooni lauludest ei tea kusjuures midagi.

Õhtuks Malagas!

Kui eile laeval maha saime, siis sõitsime Barcelonast ca 100 km välja (Malaga suunas) ja otsisime öömaja. Sinna, kuhu GPS meid juhatas, ei leidnud me jälle midagi. Sõitsime otse edasi ja jõudsime väga suurepärasesse kohta. Tundus, et tegemist oli kohaga, kus on võimalik öömaja saada ja meile antigi Bangalo-tüüpi majake. Senistest ööbimispaikadest kahtlemata kõige parem, hinnaks 74 eurot. 

Alguses ei saanud me aru, et kus selle hoone uks üldse on. Kui tundus, et olime ukse justkui leidnud, siis avastasime, et see oli tabalukuga kinni, aga võtit meile ei andnud. Õues oli juba pime ja me ei näinud tegelikult, milline see tabalukk täpselt on. Arvates, et tegemist ei ole õige sissepääsuavaga, tegime veel ühe tiiru ümber maja, aga me ei leidnud  ikka mitte ühtegi sellist kohta, kus hoonesse siseneda võiks ja kus meile antud kiipkaarti kasutada saaks. Ise jälle naersime endi üle, et kui lollid võivad ühed inimesed ikka olla. Olime ringiga tagasi selle tabaluku juures ja arutasime, et kas tõesti saab tabaluku kiipkaardiga lahti. Imede ime - saigi! Meil jälle nalja kui palju! Sees avanev vaatepilt üllatas positiivses mõttes ikka väga palju. Seal oli olemas kõik: suur lai voodi, wc, pesuruum, kapid, külmik, uun, telekas, isegi soojendusega pesukuivatusrest. Arvestades eelneva ööbimiskohaga ikka täielik luksus. Ja kusjuures odavam, kui see kassi-mammi maja!

Marit avab meie öömaja

Säng ja öölambid

Pesuruum ja kapid

Varuvoodidki!

Telekas ja puha

Hommikul sai isegi veidike lesida

Selline territoorium

Tegemist oli kohe sellise suure territooriumiga, mis on konkreetselt puhkajatele/turistidele mõeldud. Hästi ilus, puhas ja viisakas. Kohe hea tunne oli seal olla. Hommikul leidsime söögikoha ka ja saime kohvi pannkoogiga:

Nämm-nämm

Käisime ja jalutasime enne sõitu natuke rannas ka, sest teadsime, et täna on pikk sõit ees. Kavatsesime Malagasse ära sõita ja see tähendas üle 900 km sõitmist. Korjasin rannast mõned kivid ka kaasa:

Saaks mõnegi kivi! Nagu väike laps!

Kuni Hispaaniani on meil see sõit üks suur seiklus olnud, sest me ei ole ju ise ka teadnud, kuhu läheme ja kus ööbime. Nüüd on Hispaanias küll plaanis mõned päevad paigal olla ja lihtsalt puhata. Nüüd hakkab siis väike puhkus ka. Nagu ametlikult :) Mõtleme, kui kiirelt me üldse edasi liigume ja kuidas tagasi hakkame tulema.
Kas hakkame üldse läbi Hollandi ja Belgia sõitma?
Äkki käiks hoopis Portugalis ära?
Ei oskagi hetkel öelda, aga mõned päevad tahaks nüüd ühe koha peal olla küll.

Euroopa Liidu õiguse eksamiks õppimisest ei tule selle sõidu ajal küll mitte midagi välja. Sellest sain juba reisi esimestel päevadel aru ja vahetasin juba eksami päevagi ära. Lükkasin selle 18.mai asemel 1.juunile, mis tähendab, et õiguse baka eksamiks jääb mul nüüd veel vähem aega õppida ja nende kahe eksami vahele jääb mul veel ka pedagoogika lõputöö kaitsmine. Ühesõnaga panin end ise praegu keerulisse olukorda, aga eks ma olen end varem ka sellistesse olukordadesse pannud. Halduse eksamiga oli põhimõtteliselt sama lugu. Pedagoogikas oli detsembris katastroofiliselt palju tegemist ja õigusele jäi vähe aega. Nädal aega enne seda pühendasin end ainult haldusele ja sain oma A õnneks ikka kätte. Nüüd tuleb EL õigusega sama. 6 päeva on aega korralikult õppida, sinna päevadesse jääb ka noorima lapse 10-aastase juubelipidustus, nii, et õppimiseks jääb tegelikult ainult 5 päeva. EL õiguse puhul lepiksin ma B-ga ka ja alla selle oleks pettumus, aga eks ma pean tegelikult selleks ka valmis olema. Ühesõnaga, kes läheb sellisele reisile nagu meie praegu oleme ja arvab, et tal on aega õppida, siis see on ainult helesinine unistus! :)

Esimese päeva muljed Hispaaniast on ikka väga head. Itaaliaga ei anna mitte kuidagi võrrelda, oleksid nagu öö ja päev. Esiteks on teed kõik korras, sõitmine oli üks suur lust ja lillepidu. Teiseks mulle meeldib see maastik ja need mandariini-sidruni puud ja need erinevad värvilised puud-põõsad. Ma ei ole selle ühe päeva jooksul praktiliselt midagi veel näinud, aga mulle meeldib Hispaania oluliselt rohkem, kui Itaalia. Itaalia viimasel päeval läks isegi reisituhin pealt ära, sest pettumus oli niivõrd suur, aga Hispaanias on sama hingamine tagasi nagu oli reisi alguses.

Mäest üles, mäest alla, mäest üles, mäest alla

Isegi pudel tõmbub rõhu vahetusega ennast kortsu :)

Natuke kodust nalja ka.
Eile õhtul helistati mulle politseist ja öeldi, et minu auto on ära kriipinud ühe teise auto. Pidasin seda suhteliselt võimatuks, sest kui midagi olekski olnud, siis tütar oleks seda mulle ka rääkinud. Olen oma tütreid alati õpetanud, et ükskõik mis jama või asjadega nad hakkama saavad, ükskõik kui palju mingid klattimised maksma võivad minna, siis minule peab alati tõtt rääkima. Me kõik oleme noored olnud ja erinevaid jamasid korraldanud, korraldavad neid meie järglased ja omakorda ka nende järglased. Kui midagi väga hullu on korraldatud, siis ma võin loomulikult vihaseks saada, moraali lugeda ja karjuda, aga asjad saavad lahendatud. Siiani ei ole minu järglased veel midagi korraldanud – fui, fui, fui 😊Ütlesin politseiametnikule, et ma ei tahaks seda kriipimist väga uskuda ja olen üsna veendunud, et minu auto see ei olnud. Mul on kaks autot, üks on siis nö tsiviliseeritud inimese auto, teine on vana Ford (hea ökopill ja läheb hästi edasi ka), millega ma põhiliselt talu juures tööd käin tegemas. Vana Fordiga sõidab praegu põhiliselt minu suurim titabeebi ringi. Võtsin peale politseiga suhtlemist kohe tütrega ühendust ja uurisin, kas midagi sellist on olnud. Ei olnud. Ok, sinna see asi eile ka jäi. 

Täna helistas kriibitud auto omanik ise ja teatas üsna veendunult, et minu auto on tema auto ära kriipinud. Kui küsisin, et kuidas ta selles nii veendunud on, siis ta vastas, et minu autol on esiosas kriipsud samal kõrgusel, kus tema auto kriibitud on. Ma ütlesin, et kui ta nüüd seda vana Fordi hoolega vaatab, siis näeb ta, et terve auto on igasuguseid kriipse, kraapse ja mõlke täis ja need kriipsud, mida tema silmas peab, on seal juba mitu aastat (sõitsin kunagi mingi kivijunnile otsa). Selle peale küsis auto omanik, et kas ma siis ei tunnista, et minu auto tema autot kahjustas. Loomulikult ei tunnistanud! Kui minu auto oleks sõitmise ajal tema auto külje ära kriipinud, siis peab ka minu autol külje peal kahjustused olema. Kusagil ei ole ühtegi kriipsu! Lasin tütrel autost pildid teha ja mulle saata. Kõik on puhas! Mind absoluutselt ei huvita, et tema autol tumesinised kriipsud peal on. See, et minu auto tumesinist värvi on ja ees kusagil kriipsud, ei tähenda, et tegemist on sama autoga, mis sinu autot kriipis! Eriti närvi ajas mind tegelikult see õngitsemine – „Ma tean, et teie tütar selle autoga sõidab, et tema eile sõitis. Kui te sellega nõus ei ole, siis mina annan asja kindlustusele ja kindlustus hakkab teie kindlustusega tegelema!“ No tere hommikust, kellele sa seda räägid?! Minule w? Naabri kassile võid sellist jama ajada, mitte mulle! Kui mina tahtsin asjaolusid täpsustada, et mis kell ta auto parkis, kus kriipsud on jne, siis neile ta ei vastanud, vaid rääkis, kuidas ta tahtis heaga asju korda ajada ja ei tahtnud noorele tüdrukule märki külge saada. Ma olin sellisest jutust täitsa hämmingus. Auto on minu nimel, nii et minu noore tütrega ei juhtu küll nüüd mitte midagi ja kui minu noor tütar oleks auto ära kriipinud, siis tuleb ka vastutada. Lihtne!

Asjade täpsustamine ja nende kontrollimine on normaalne tegevus ja seda tulebki teha, aga et sa sedasi juba õngitsema hakkad - see mulle enam ei sobinud ja see ajas kergelt närvi! Peale seda, kui tütrel Fordist kõik pildid lasin saata ja 150% veendunud olin, et auto on samas olukorras nagu varasemalt, siis ajas see õngitsemine veel eriti närvi. Iga loll (ja isegi laps) saaks aru, et need kriipsud seal ees ei saa mitte mingil juhul olla kellegi auto külgkriipimisest. Kui see nii oleks, siis peaks mu imeline Ford suutma diagonaalis sõita. Ühesõnaga pidin Hispaanias fakte tuvastama, et minu armas vana Ford ei ole kellegi autot kriipinud, sest koha peal olev inimene (ise veel meesterahvas ja tööl sellises kohas, kus avariide fikseerimine peaks olema üks tema tööülesannetest!) ei suutnud seda ise tuvastada! Või oligi tema eesmärk konkreetselt õngitsemine! Sel juhul komistas ta küll vale inimese otsa! 😊

Kell 21 jõudsime Malagasse ja kavatseme nüüd siia kanti jääda vähemalt 4-5 päevaks. No Gibraltaril käime vahepeal ära, aga muidu kavatseme küll paiksed olla. 
Öösel pidime Mariti venna ehk minu onu juures ööbima, aga vana klassivend on ka hetkel Malagas puhkamas ja kutsus meid hoopis enda juurde. Kui 20 aastat ei ole Eestis kokku saanud, siis nüüd võib Hispaanias ju ikka kokku saada 😊Ja ööbimiskoht on meil täna veel parem, kui eile, olgugi, et eilset ööbimist pidasime me juba üsna luksuslikuks.

Kes veel ei tea, siis Marit on minu tädi. Olen tädi Maritiga reisil!

Rooma-Vatikan ja Civitaviecchiast Barcelonasse

Kui mu tekst täna kaootiline tundub ja mõnel lausel puudub mõte, siis võite selle andestada, sest mul on kõht tühi. Täna hommikul unistasin näiteks juba hommikupudrust. Saaks kasvõi kaeraputrugi! Vot sinna tasemele oleme praegu oma söökidega jõudnud. Veedame aega kajutis, laev õõtsub nii, et muud asendit peale lamamise võtta ei saa ja kui võtadki, siis on tunne, et kohe hakkad oksele. Internetti ei ole meil juba eile õhtust alates ja enne tänast õhtut see ka tagasi ei tule. Eilsest söögitraumast tegin juba väikse sissekande ja seda teemat ma hetkel ei puuduta (trauma on muide süvenenud!) ja läheme siis hoopis üleeilsesse päeva ehk esmaspäeva, kui Rooma jõudsime.

Pisast Rooma sõitsime ühe raksuga ehk 346 km ja ei teinud seejuures ühtegi peatust. Mingil hetkel hakkas autol ees midagi imelikult vilisema. Panime seda mõlemad kohe tähele (vanad mehaanikud ju!) ja hakkasime arutama, et mis see olla võiks ning jõudsime lõpuks järeldusel, et generaatoririhm hakkab vist läbi minema. Kust me sellise mõtte peale tulime – pole õrna aimugi! Enne selle vilina tekkimist sadas üsna korralikult vihma ja järgmisena mõtlesime, et ju see vilin on kuidagi vihmaga seotud. Auto oli vahetult enne sõitu garantiiremondi läbinud ja iseenesest ei tohiks nagu midagi viga olla. Kusjuures järgmise päeva hommikul oli vilin kadunud. Kell on praegu 16:15 ja mu kõht koriseb. Ma annaksin praegu ühe hea seaprae eest vist pool kõrva ära.

Oma Rooma öömaja leidsime suhteliselt lihtsalt üles. Perenaine sõnagi inglise keelt ei rääkinud, aga saime kõik jutud läbi Google tõlke räägitud. Öömaja hind oli 77 eurot. Tegemist oli eramajaga, mis oligi ööbimistele orienteeritud. Maja perenaine oli oma olemusel hästi lõbus, ainult naeris ja rääkis. Me tõesti ei saanud mitte midagi aru, aga tema ainult rääkis ja rääkis ja rääkis. Kui midagi küsis ja meilt sellele vastust ootas, siis oli tal endal juba pöial püsti ja noogutas jaatavalt. Majas jooksis ringi kass, mis minu jaoks on suhteliselt jama uudis, sest viimastel aastatel on mul kassiallergia välja löönud. Lisaks tundus, et meie ruumis on kass kusagile nurka oma põit ka tühjendanud, sest kergelt oli seda kibedat haisu tunda. Perenaine tundis seda ka, aga tegi sellepeale sellist imelikku nägu,  lõi käega, seejärel naeris ja rääkis  oma juttu edasi. Aga noh – ega meil õhtul enam väga valikut olnud ja ei viitsinud enam midagi otsida ka. Leppisime selle öömajaga, sest magamiskohad olid olemas, pesemine ja hommikusöök ka. Hommikusööki ma juba kajastasin, aga olen sellest endiselt veel vaevatud. Kui oma öömajaga tutvusime, siis olin Pisa hommikusöögist endiselt veel hämmingus ja unistasin kergelt, et kui kodumajutus on, siis mammi teeb hommikul omletti või midagi. Tegi ta jah! Võttis sügavkülmast erinevad saiakesed välja, lasi kummalgi ühe välja valida, pistis need uuni ja hommikusöök oligi valmis. Kui ma juba Pisas hommikusöögist kerge trauma sain, siis võib ainult aimata, mida ma mammi hommikusöögiga kogesin!😊 Olen hakanud hommikusööke juba kartma. Mitte ainult hommikusööke, vaid kõiki söögikordasid, sest Rooma õhtusöök oli täielik katastroof! Rõhutan veel kord – ma ei ole üldse pirtsakas sööja. Ma söön praktiliselt kõike ja kui ma söökide üle virisen, siis peavad need ikka kehvad olema küll.

Peale seda, kui oma öömaja kätte olime saanud ja asjad tuppa viinud, siis tahtsime sööma minna. Ma ei mäleta, mis see kell olla võis, aga äkki kusagil 16-17. Söögikohtade valikut väga ei olnud, sest kõik kohad olid kinni ja see, mis lahti oli, seal süüa ei pakutudki. Kuna kõhud olid tõesti tühjad, siis otsustasime, et sõidame siis Rooma sööma. Meil ei olnud selleks õhtuks üldse Rooma plaanigi ja plaanisime tegelikult järgmise päeva Roomas veeta. Niisiis olude sunnil Rooma. Nii palju olime juba õppinud, et Google näitab meile kõik marsruudid ära. Pidimegi 5 peatust ühe bussiga sõitma ja sealt edasi järgmisega, ajaliselt näitas 40 minutit. Olime sobivalt bussipeatuse lähedal ja buss tuli põhimõtteliselt kohe. Bussis pidime paraku jänest sõitma, sest kusagilt ei olnud võimalik piletit osta, ei väljast ega ka bussist. Sel hetkel oli meil isegi ükskõik, kui trahvi saame, sest meil oli kõhud juba nii tühjad ja meil ei olnud vahet, milliste vahenditega me Rooma saame. Kui olime esimese bussiga need viis peatust ära sõitnud, siis ei saanud me aru, kuhu minema peame, sest GPS näitab, et oleme justkui kohal, aga reaalselt ringi vaadates ei ole nagu kusagile minna. Alles siis saime aru, et GPS näitab meile metrood. Meil õhinat kui palju, sest tahtsime juba Austrias metrooga sõita, aga siis jäi see ära. Metroosse ilma piletita loomulikult ei saa, aga seal oli õnneks piletiautomaadid ikka olemas. Ostsime 24 tunni pileti (7 eurot), et hiljem tagasisõitmisega mingit probleemi ei oleks. Metroosse sisenedes, oli seal meeldivalt vähe inimesi, aga iga peatusega tuli inimesi juurde. Eelviimases peatuses oli inimesi juba nii palju, et kõik seisid külg külje kõrval. Kui Colosseumi peatuses maha tahtsime minna, siis pidime seda jõuga tegema ja hea, et üldse maha saime, sest rahvamass, kes peale tahtis tulla, pressis juba sisse, kui meie alles väljusime. Päris ebameeldiv kogemus oli, aga samas ajas naerma ka. Metroost väljudes avanes kohe vaatepilt Colosseumile. Olime kergelt elevil, et ikkagi inna tulime. Ilm oli ka paremaks läinud (päeval sadas vihma ja oli üsna jahe, seetõttu tegimegi otsuse, et jääme Itaaliasse üheks ööks kauem). Peale mõnda minutit Colosseumi ümber kõndimist minu vaimustus vaibus, sest kõik oli nii räpane. Ma ei suuda mõista! Isegi sellise turismimagneti ümber valitseb selline räpasus. Ma tõesti ei saa sellest aru! Seal ei olud selline prügi, mis vahetult maha oleks visatud, vaid selline, mis seal juba päevi või nädalaid olnud on. Kui linnas on selline vaatamisväärsus, mida turistid igalt poolt maailmas vaatamas käivad, siis võiks maine hoidmiseks natuke ikka midagi teha ka. Samas need turistid tulevad ka ilma pingutamata ja seetõttu ongi vist prügi osas selline ükskõikne suhtumine. Ei tea. Mina Colosseumist väga vaimustunud ei olnud. Ok, käidud – nähtud, linnuke kirjas, aga ei midagi erilist.

 

Väljudes metroost, avanes selline vaade.

Sellel õhtul sai ju Rooma tuldud eelkõige seetõttu, et õhtusööki süüa, niisiis oli vaja normaalne söögikoht leida ja sinna sisse astuda. Omast arust leidsime ühe sellise, koht oli oma väljanägemiselt täitsa noobel ja seintel olid kenad maalid. Mina tellisin pasta (ma ju tulin Itaaliasse ennast pastast lõhki sööma!) ja Marit võttis kana mingi salatiga. Mina ei suutnudki menüüst alguses valida, sest need olid itaaliakeelsed ja ütlesin, et soovin pastat kas mõne liha või mereandidega. Lubati koos lihaga. Ootasime sööki oma pool tundi ja kui taldrikud lauda toodi, siis sain kohe pettuda, sest minu pasta oli punase kastmega. See on ainuke asi, mis mul kõrvetisi tekitab (ei tea, mis selle kastme sees on, et keha selliselt reageerib!). Ok, vett meil oli ja rohke veega saab kõrvetistest üle. Kui kahvli pastasse lõin ja ühe apsu võtsin ning adusin, et see makaron on ju täiesti toores! Mul tekkis selline nördimus, et ma ei teadnudki, mida teha – kas kutsuda teenindaja või tõusta püsti ja minna lihtsalt ära. Mis mul ikka tegelikult üle jäi – närisin seda poolkõva makaroni ja ainult kirusin, kui kohutav söök see on. Marit oma toidust ka väga vaimustuses ei olnud. Mina om pasta puhul loomulikult mingist maitseelamusest rääkida ei saa, see oli pigem sunniviisiline söömine, et midagigi kõhtu saada. Õnneks ei olnud hinnad ka midagi väga suurt, need olid siis minul 13 ja Maritil 17 eurot.

Pettumus!

Peale seda kohutavat õhtusööki liikusime edasi Vatikani suunas. Kui me juba Rooma tulime, siis käime Vatikanis ka ära. Otsustasime, et kui Rooma meile õhtu jooksul erilist muljet ei avalda, siis ei hakka järgmisel päeval üldse tagasi tulemagi ja lähme edasi oma sadamalinna. Roomas üle sõiduraja minnes tuleb, kas kohalike tuules minna või siis julgelt ise teele astudes, sest jalakäijatele teed väga ei anta. Tänavate olukord ei meie jalutuskäigu ajal ei muutunud, need olid kogu teekonna vältel räpased. Mind pani imestama, et vahetult enne Vatikani Püha Peetruse väljakut oli tänavad samamoodi tänavad prügi täis. Ühe prügikoti pärast kajakad isegi kakleksid häälekalt! Väljak ja basiilika ise olid ilusad ja muljetavaldavad. Öövalguses oli see väga ilus. Platsile oli paigaldatud erinevad aiad ja toolid ning oli aru saada, et lähipäevadel peab seal mingi oluline üritus toimuma. Ma ise olen usuvaba inimene, seega ma katoliiklikest tähtpäevadest midagi väga suurt ei tea ja ei oska oletata ka, mis üritus seal toimuda võis.

Purskkaev

Sisserändajad surutud ühte paati

Kui olime oma jalutuskäigud ära jalutanud, jõudsime konsensuseni, et Rooma meile muljet ei avaldanud ja järgmisel päeval meil linna asja ei ole. Toksisime öömaja marsruudi Googlesse ja hakkasime tagasi liikuma. Kui linna sõitsime 40 minutit, siis tagasi 1,5 tundi! Ei tea, miks nii suur erinevus, aga tagasi me jõudsime. Kõndisime oma viimaseid 600 meetrit, kui vihma sadama hakkas – täpselt õigel ajal, sest saime oma linnaringi tehtud ja võisime magama minna.

Meie pööningutuba

Väga ei soovitaks

Magasime pööningukorrusel ja hommikul ärgates oli see kassi sirtsutamise hais juba paremini tunda. Õhuniiskus oli kõrgem ja see tõi selle veel eriliselt välja. Ma tahtsin kiirelt asjad kokku pakkida ja autosse ära viia, et äkki jääb hais veel asjadele külge ka 😊 Noh, kui asjad juba öö otsa seal olid, ju ei tee need mõned tunnid ka enam midagi, onju! Siis saabus see katastroofiline hommikusöök, kus omletti ja mamma pannkookide asemel anti üks külmutatud saiake ja mõned kuivikud. Õudne! Lihtsalt õudne!

Liikusime oma sadamalinna, Civitavecchiasse, kust edasi Hispaaniasse, Barcelonasse sõidame. Eilsel päeval  kogunes 92 km. Ilm oli väga ilus ja jalutasime enamus ajast niisama linna peal. Järjekordset sööki tellides hoidsin juba hinge kinni ja soovisin, et söök oleks hea. Ütleme nii, et ei midagi hullu, aga samas ei midagi erilist. Eestis sõin viimati pastat Tartu da Vincis ja seal oli parem 😊 Kuna pasta oli ikkagi söödav, siis ei hakka väga nurisema (hind 16 eurot). Marit võttis mereande (18 eurot) ja need olid fritüüritud. Enda meelest ei ole ma varem kaheksajalga söönud, aga maitselt oli see minu jaoks nagu kana. Mina väga veini-inimene ei ole ja palava ilmaga võtan pigem ühe hea külma õlle (4 eurot), Marit võttis veini (6 eurot). Koht ise oli hea ja meile meeldis. 

Civitavecchia

Suudlev paar

Vaateratas - ei töötaud

Lõunasöök

Pisike kaheksajalg

Kõik karbid ei rännanud kööki tagasi! 😁

Kui kõhud täis olime söönud, siis mõtlesime linna peal konnata ja poodides käia, sest laevani oli veel uhkelt aega. Polnud aga poode milles käia, sest paljud olid kinni ja need, mis lahti olid, siis neis ei olnud midagi osta. Ongi hea, et ei olnud, puhas raha säästmine ju 😊

Üheks positiivseks elamuseks minu jaoks oli Civitaviecchias ühes eraaias kasvanud sidrunipuu, millel kasvasid igavesti pirakad sidrunid. Ma oleksin nii hirmsasti omanikult ühte sidruni endale küsinud, aga ei olnud, kellelt küsida. Teine armas elamus oli sidrunipuuga samal tänaval parkiva vana Fiatiga. See Fiat oli nii armsalt väike, loomulikult tegime auto juures ka mõned kõpsud. Korraga läks kõrvalseisva garaaži uks lahti, kust astusid kaks vanahärrat välja. Üks vanahärradest ütles, et võite rooli ka istuda, kui tahame. No ikka tahtsime, kui nii lahkelt lubati. Pärast tegin taadudega pilti ka ja kui juba pildistamiseks läks, siis üks taadudest oli oma Vespaga nii õhinat täis ja pidime põhimõtteliselt kohustuslikus korras sellest ka pilti tegema.

Sidrunipuu ilusate suurte sidrunitega

Nunnu pisike Fiat

Päriselt ka w? 

Prnn-prnn

Taadudega

Prnn-prnn

Tuunitud Vespa

Rooma liiklus koosnes suures osas väikestes autodest: Ducatod, Cliod, Yarised, Golfid, Corsad, Smartid, Mini Cooperid, põrnikad jne. Enamasti sellised väiksed junnid seal ongi, suuremaid autosid oli ikka väga vähe.

Kella 18-st sai laevale pileteid osta ja täpselt selleks ajaks olime sadamas tagasi ning võtsime end Grimaldi Lines järjekorda, kes kruiisilile pileteid müüs. Ühel hetkel teeb üks meesterahvas kätega sõitmise liigutusi ja annab mõista, et see on autode järjekord. Me näitame vastu, et olemegi autoga (näitasime kätega nagu sõidaks autoga). Läheb veel mõni aeg mööda ja üks teine meesterahvas ütleb, et siin on rekate järjekord, et te peate teise kassasse minema. No rekaga me tõesti ei ole ja läksime õigesse kassasse. Järjekorda seal ei olnudki ja pääsesime kohe löögile. Ühe inimese pilet Barcelonasse maksis 30 eurot, auto pilet 50 eurot ja kajut 80 eurot. Teenindaja küsis meilt mitu korda, et kas me võtame ikka kajuti. Jah, võtame. Me ei saanudki aru, miks ta seda nii mitu korda küsis. Ei kujutaks ette küll, et oleks oma öö kusagil pingil veetnud. Sõit kestis ikkagi 22.00 – 19.30. Samas kajut oli sama kallis kui auto ja inimene kokku 😊 Äkki sellepärast küsiski. Kokku oleks pilet maksma läinud 220 eurot, aga meile tehti mingisugust allahindlust ja lõplikuks summaks jäi 157,50 eurot.

NB! Autoga kästi järjekorda minna juba 19.30-20.00 ajal, olgugi, et laev väljus 22.00 ja laevale hakati laskma 21.30. Ei saagi aru, miks nii varakult järjekorras on vaja olla. Vahetult enne laeva sisenemist võeti meie auto reast maha. Pidime pagasniku avama ja selle ette näitama. Autoroolilt võeti ka narkotest. Pagasnik oli põhimõtteliselt tühi ja narkomuulad me ka ei ole, saime edasi laevale sõita.

Kajuti üle võib küll rõõmu tunda, sest oli täitsa kobe. Tegemist muidu 4-koahlise kajutiga, aga meie saime sinna kahekesi.

Meie kajut

Aknaga ja puha!

Nüüd tuleb jutt järjekordsest söögitraumast. Eeldasime ja oletasime, et laevas on toiduvalik samasugune nagu Soome-Rootsi laevadel. Võite vist juba aimata, et ei tasu siin midagi eeldada.

Leidsime ühe söögikoha, kus valikus oli kolm pastat (kaks punast, üks valge). Valisin valge. Taldrikule pandi mingi ebamäärane kogus makarone, mis just väga isuäratav välja ei näinud. Saades aru, et ega meil selle reisi ajal toidu osas midagi paljulubavat ei tule, siis mõtlesin, et söön kõhu korralikult täis ja võtan igaks juhuks kartulit ja liha ka. Minu toiduannus maksis kokku 25,40 eurot. Mul ei oleks kahju toidu eest raha maksta, kui see maitsev ka oleks. Aga kui see maitseb nagu jahukört või liha on sama maitsetu nagu kirsatald, siis mul on tõesti rahast kahju! Toit sai loomulikult ära söödud, sest pirtsutamisest tühja kõhu korral väga tolku pole.

Järjekordne maitsetu trauma!

Laevas iseenesest ei olnud teha midagi. Mingeid showsid või tegevusi ei onud. Poed olid sellised väikesed kastikesed, a la 6-8 m2 ja kaup selles ikka väga mage. Ei tea, kas keegi neis ostab ka midagi. Täiesti mõttetud. Kuna laevas mitte midagi teha ei olnud, siis veidi peale südaööd jäime juba magama.

Marit ärkas varem, aga mina tegin oma silmad lahti millalgi 8 ajal, tegime paar tundi tööd. Sisuliselt terve reisi aja Itaaliast Hispaaniasse olime ilma internetita. Mina sain oma tööasju umbes 70% ära teha, sest erinevate paberite ettevalmistamine ei eelda interneti olemasolu, aga Maritil polnud suurt midagi teha, sest tema raamatupidamine vajab netti ka. Kui tahtsin dokumente ID-kaardiga allkirjastada, siis sain aru, et see on internetipõhine ja ei saanudki dokumente allkirjastada. Pole varasemalt kunagi mõelnud sellele ja nüüd siis jälle grammike targem.

Kella 10-11 vahel sättisime end hommikusöögile. Enne seda aimasin  loomulikult juba ette, et midagi erilist meid küll ees ei oota. Sööki läksin põhimõtteliselt lonkides otsima. Ja õigus mul oligi. Esiteks ei olegi midagi peale saia valida. Saad valida saiake A, sai B, sai C või sai D jne. Marit valis saiakese A, kohvi ja apelsini – sai Crossainti, apelsinimahla ja 3 cm kohvi (ei olnud espresso). Enne hommikusöögi kättesaamist tuli nö arve kassas ära maksta ja saadud kviitungiga läksid teenindaja juurde, kes ostetud kraami üle andis. Nähes Mariti kohvi, siis hakkas mul kergelt juba sees keerama, sest mina joon ju üldse piima kohviga ehk minu kohvi peab keskmisest kohvist valgem olema. Kui teenindaja minuni jõudis, siis palusin tal kohvi asemel apelsinidest mahla pressida. 

Selline uhke hommikusöök

Mariti 3 cm kohvi, mis jäi joomata

Selline uhke valik süüa

Minu hommikusöök maksis 8,20 – 3 eurot kohvi eest (mis muutus kahest apelsinist pressitud mahlaks) ja sai 5,20 eurot.

Kui hommikusöögi kella 11 aja ära olime söönud, siis laev õõtsus nii kohutavalt, et viskasime kajutis uuesti pikali. Mina olin vist nii väsinud, aga ärkasin alles 16 ajal uuesti. Võib öelda, et nüüd on tagant järgi need tunnid ka ära magatud, mis igal päeval puudu jäi.

Õhtuooteks lutsutasin Neoangiini tabletti😁

Ma ei viitsi isegi mõelda, et ma siit laevast üldse midagi veel söökiks ostan, sest see kõik on puhas kräpp. Kurk on natuke valus ka, nii et Neoangiin on hea küll 😊

Marit läks  õhtul veel ühele toiduringile ja tellis kanasalatit. 9,90 euro eest sai ta 5-6 kana tükki ja hunniku rohelist. Mina enam ei raatsinud ja kannatasin pigem tühja kõhtu. Kajutis oli meil veel üks šokolaad, selle sõime ära. Kui viimane tükk paberile oli jäänud ja kumbki seda ei võtnud, siis tegime selle pooleks 😊

Kell 17.50 koputati meie kajuti uksele ja öeldi, et korjake asjad kokku ja vabastage kajut. Meie Maritiga imestasime ennist, et miks inimesed nii vara oma kohvritega juba laeval ringi jooksevad. Põhimõtteliselt 2 tundi enne laeva sadamasse jõudmist tuleb juba kajut vabastada!!! Ebareaalne!

Enne reisi mõtlesin, et oi, kuidas ma end Itaalias pitsadest ja pastast põhimõtteliselt lõhki söön. Reaalsus on see, et ainuke hea pasta, mille sõin, oli Veneetsias. Kõik järgnev on totaalne jama olnud. Tohutu pettumus. Ja me ei saa öelda, et kusagil urgastest süüa oleksime otsinud või kõige odavamat toitu tellinud, kindlasti mitte – söögikohad on olnud peatänavates ja praadide hinnad on jäänud 15 euro ringi. Ainuke hea toiduelamus oligi Veneetsias söödud pasta. Jumal tänatud, et midagigi!

Itaalia on riik, kuhu ma tagasi ei reisiks. Sõna, millega ma Itaaliat kõige rohkem iseloomustaksin, on räpasus. See prügi on absoluutselt igalpool ja mind nii tohutult häirib see. Nii palju ei viitsita isegi vaeva näha, et vaatamisväärsuste ümbrusest koristada. Koristamisega kindlasti tegeletakse, aga vähe. Autoteed on kohutavad, isegi Rooma külje alla on olukord selline, et teed on lippimisest-lappimises kas muhkus või siis teine äärmus – teel on löökaugud. Ainult kiirteed olid korralikud. Inimesed iseenesest olid naeratavad ja meeldivad, aga riik ise head muljet ei jätnud. Võiks öelda, et viimased Itaalia päevad rikkusid lausa tuju ära, pettumus oli nii suur. Itaaliat küll igatsema ei jää.

Oleme maabunud Barcelonas, saab näha, mida Hispaania endaga kaasa toob! Sellest päevasest magamisest on tunne nagu oleks hommik, aga mitte õhtu.

Ciao!